Vanaisa = Grandfather  

MARKO MÄETAMM 

Tartu : Paranoia Publishing Group Ltd, 2019  

Marko Mäetamme lasteraamat “Vanaisa” on väike lähiajaloo koolitund õpilastele. Kuidas elasid  1970-ndatel Eestis inimesed, kellel olid sugulased välismaal. 

Lisaväärtus raamatule on inglisekeelne paralleeltekst. 

Aga täiskasvanule? Kui palju on eestlasi, kes ütlevad: “See on minu lugu!” Olen üks neist . See on minu lugu, sõna sõnalt, lehekülg leheküljelt. 

Vanaisa elas Kanadas, õigemini Kanaadas, sest just sedamoodi pikalt a-tähte venitades seda kauget ja kättesaamatut maad hääldati. 

Mika vanaisa nii kaugel elas, kuidas ta sinna sattus?  Sellest lapsega ei räägitud, laps ei osanud ka küsida. Miks oli vanaema jõulukuuse tuppatoomisel hirmul, miks oli vanaema “erilise tähelepanu all”? 

Kaks muinasjutulist ja igavesti mällu sööbinud kohanime – Toronto ja Ontario. 

Siis tulid ka mõned käegakatsutavad asjad, kuigi pakkide saamist kardeti. 

Kui ilusad postkaardid! Kuldsed, hõbedased, inglitega. Nukk, pehme nagu siid, silmad käivad kinni– lahti. 

Käidi kohtumas inimestega, kellel oli õnnestunud sugulaste juures Kanadas käia. Ka pakke ja kirju toodi kaasa ning need oli vaja toimetada õigetele inimestele. 

Marko Mäetamm räägib ajast, kui tema isal õnnestus oma isal külas käia.  Mis uued asjad tulid meie ellu! Näts, velvetpüksid, raadiokassetikas, t-särk, kuluvad teksapüksid, värvilised ajakirjad, paljaste naistega pastakad, lahtikäiv vihmavari ja mis kõik veel. 

Aga kõigil nii hästi ei läinud. Minu vanaema avaldus lükati korduvalt tagasi. 

Marko Mäetamme isa sai oma isaga paar kuud enne surma kohtuda, kuid matusele ei pääsenud Eestist keegi, süüdi nõukogude bürokraatia. 

Meie sugulased tulid külla 1988. aastal, kaasas küllakutsed vanaisa kolmele tütrele. Vanaema oli siis juba mitu aastat surnud. Algas piinarikas asjaajamine. Kõigepealt võtsid viisad aega nädalaid. Lennukipiletite järjekorras tuli seista kolm ööd ja päeva. Võtsime 6-7 pileteid sooviva inimesega kampa ja jagasime valvekorrad ära. Lõpuks said need asjad korda ja sõit oli ukse ees. Eelmisel päeval helistati Kanadast, et vanaisa suri – arst ütles, et vana inimese süda ei pidanud sellele pingele lihtsalt vastu. Tütred sõitsid matusele ja tõid isa tuha kodumulda. 

Nii Marko Mäetamme vanaisa kui ka kindlasti paljud teised vanaisad lootsid nii väga, et kunagi elavad nad koos peredega oma Kanada majas või korteris. 

Nelli Orgmaa, August Pärna tütretütar 

LUCINDA RILEY KUUÕDE : TIGGY LUGU
Tallinn : Varrak, 2019
Sari : Varraku ajaviiteromaan
Romaanisari seitsmest õest saab jätku. 33 aastat tagasi lapsendas salapärane Pa Salt 6 tüdrukut. Aastate jooksul sai neist perekond.
Surres vana mehena, pärandas ta testamendiga tütardele varanduse ning lisaks igale tütrele mõistatuslikud viited tema päritolu kohta, et soovi korral nad saaksid välja uurida, kes nad on ja kes on nende tõelised vanemad.
Viies raamat jutustab Taygeta ehk Tiggy loo.
Loomade varjupaik, kus Tiggy töötab suletakse ja ta võtab vastu tööpakkumise Šotimaa mõisas, kus tema tööandjaks saab kirurgist mõisahärra Charlie Kinnaird. Hingematva loodusega paik mägedes paneb Tiggy endasse koheselt armuma. See on koht, mis ei muuda ainult tema tulevikku, vaid paneb ta kohtuma oma minevikuga.
Mõisas kohtub naine vana mustlasmehe Chillytiga, kes näib tema päritolust teadvat üllatavalt palju, eriti aga tema vanaemast. Ja siis mõtleb Tiggy ka isalt saadud kirjast.
Isa Palt saadud vihje saadab ta Hispaaniasse :
„Nagu mulle öeldi, pärined Sa eriti võimekate selgeltnägijate suguvõsast, ehkki naine, kes Su mulle üle andis, rõhutas eriti tõsiasja , et sageli antakse see anne edasi mitte lastele, vaid lastelastele, aga need võimed ei pruugigi täielikult välja areneda. […]
Kullakallis Tiggy, Lucia oli Sinu vanaema nimi.
Niisiis täidan nüüd antud lubaduse ja ütlen Sulle, et Sa peaksid kunagi kindlasti reisima Haispaaniasse, linna nimega Granada. Võrratu Alhambra palee vastas mäel, piirkonnas, mida kutsutakse Sacromonteks, pead Sa kitsal Cortijo del Aire tänaval koputama sinisele uksele ja küsima Angelinat. Seal saad Sa teada tõe perekonnast, kuhu sündisid. Ja võib-olla ka tõe oma saatuse kohta…“
Pärast mõningaid ootamatuid sündmusi mõisas ja avastust, et ta on südamehaige, teeb Tiggy äkkotsuse sõita Hispaaniasse, et otsida oma suguvõsa juuri. Ta kohtub sugulastega, kes jutustavad talle loo tema esivanematest ja vanema Lucia Amaya-Albaycinist, flamenkokuningannast, kes sai kuulsaks mitte ainult oma kodumaal vaid ka Ameerika mandril.
Lucia kasvas vaestes oludes, kuid juba lapsena oli ta väga andekas tantsija. Flamenkotants oli tüdrukul veres ja soov särada ning tähelepanu nautida kasvas iga päevaga. Tema auahnust tõukas tagant kitarristist isa ja 10-aastasena märkasid tema annet tähtsas inimesed. Lucia alustas tantsimist Barcelona flamenkobaarides.
Noore neiuna kohtumine kuulsa laulja Augustin Camposega ehk Meniquega, muudab Lucia elu :
„Esimene asi, mida Lucia tema puhul märkas, oli see, et too ei kõrgunud tema kohal nagu suurem osa meestest. Tema miniatuurset, aga elegantset keha kattis rangelõikeline ülikond, mustad juuksed olid kenasti laubalt taha kammitud. Mehe nahk oli heledam kui enamikul gitano´dest ja Lucia oleks võinud oma uute kastanjettide peale kihla vedada, et temas on payo verd. Ehkki ta kõrvad hoidsid peast mõnevõrra eemale, kiirgasid siirad koorekommi värvi silmad soojust“
Siis puhkeb aga Hispaania kodusõda ja Lucia on sunnitud kodumaalt põgenema. Pärast mõnda edukat aastat Portugalis ja seejärel Lõuna-Ameerikas, saab Lucia võimaluse New Yorkis. Kuid siis on ta raske valiku ees, kas karjäär või armastus. Mida Lucia otsustas?
Olles kuulnud oma lähedaste traagilisi lugusid, on Tiggy ääretult kurb. Ja siis peab ta ise tegema sama otsuse, mille tegi omal ajal tema vanaema. Kas ta peaks järgnema oma ametialastele unistustele ja soovidele või kuulama oma südant, mis esimesest kohtumisest on kuulunud mõisahärra Kinnairdile.
Lugege kindlasti ka esimest nelja raamatut - „Seitse õde : Maia lugu“ ja „Tormiõde : Ally lugu“ ning „Varjuõde : Stari lugu“ ja „Pärliõde : CeCe lugu“

LAUREN CHATER

   PITSIKUDUJA     

Tallinn : Ühinenud Ajakirjad, 2018 

Austraalia kirjaniku romaan Eesti sündmustest ja eestlastest aastal 1941. Peategelasteks on kaks erinevates oludes kasvanud noort naist. Katarina ja Lydia pilgu läbi jutustatakse raskest sõja aastast, kui võõrriigi väed idast hävitavad kõike oma teel. 

„Nüüd olles Nõukogude Liidu meelevallas, kuidas saakski Eesti loota, et vabaks jääb? Meil olime vaid me ise, meie ajalugu, meie lood oma maast. Kui Nõukogude väed tulid, oli isa meile öelnud, et meie ellujäämine sõltub meie kuuletumisest. Ta mäletas aega, kui vastupanu tähendab täägiga kohtumist. Parem loobuda oma õigustest kui oma elust, olid ta sõnad. Parem jääda ja proovida kuidagi hakkama saada kui põgeneda võõrastele kallastele, jättes maha oma pere ja sõbrad, kõik, mille saavutamiseks sa nii rasket tööd olid teinud.“ 

Katarina Rebane armastab sügavalt Eestimaad ja võitleb kirglikult oma vanaema jäetud hinnalise pärandi eest – põlvest põlve edasi antud oskus kududa õhkõrne pitssalle, mille mustrid annavad edasi esivanemate lugusid. Kuigi Katarina isa on olnud võimutruu, otsustab ka tema lõpuks perega põgeneda. Kuid on juba hilja. Vanemad hukkuvad, Katarina ja ta vend Jakob saavad õnnekombel põgenema. 

Lydia Volkova on kasvanud üles Moskvas väga priviligeeritud perekonnas. Pärast ühte konflikti „onuga“ ja olles kaotanud esimese armastuse, otsustab Lydia põgeneda kuldsest puurist, kus ta on sunnitud elama, oma ema kodumaale Eestisse isa juurde, kes on sinna tööle suunatud. Kaasas ustav lapsehoidja Olga, asub ta teele. Jõudes Eestisse ja kohtudes oma isaga, kes teda nähes on väga üllatunud, saab ta teada šokeeriva tõe oma tegeliku päritolu kohta : 

„“Sa vaene laps“, sõnas mees. „Sul pole õrna aimugi, kes sa oled. Kas on?“ 

Tema sõnade tähendus tabas mind. 

Astusin sammu tagasi. 

Isa tegi suu lahti, nagu oleks tal veel midagi öelda, veel käskida. Kuid siis ta ohkas ning telefonijuhe väändus ümber ta käe, kui ta selle suu juurde tõstis. Möödus üks hetk.“ 

On juuniküüditamise öö. Ta kohtub partorg Pjotor Volkovi majapidajanna Ettiga. Teda aidates satub ta kokku kudumisklubi naistega ning koos nendega põgenedes, pääseb ta sunnitud ärasõidust Moskvasse. 

Sel ööl kohtuvad Katarina ja Lydia. Nende tutvuse algus on kõike muud kui sõbralik. Katrina ei taha Lydiat kaasa võtta : 

„Ma peaksin ta siia jätma. Miks võtta kaasa keegi, keda otsitakse, kellel peetakse jahti? Olin täiesti kindel, et partorg tuleb teda otsima. Lasin sallil oma sõrmede vahelt kukkuda ning naine tõmbus tagasi, noogutades, nagu oleks juba minu eest oma saatuse otsustanud. 

Hakkasin ümber keerama. 

Selgelt ja valjult kuulsin vanaema häält, nagu seisaks ta mu selja taga ja peidaks end varjudes. Miks me neid salle koome? Mitte endale, vaid selleks, et Eesti traditsioone maailmale näidata. 

Siin oli sall, mis oli maailmast tagasi tulnud. 

Enne kui võisin ümber mõelda, enne kui suutsin vaigistada oma peas kisavad hoiatavad hääled, haarasin ta õlgadele ümbert kinni ja viisin ta koos endaga, öhe.“ 

Võideldes koos oma elu, vabaduse ja armastuse eest, areneb nende raskelt alanud tutvus pikkamööda sõpruseks. Kuid tegelikult seob neid palju rohkem kui nad iialgi arvata oskavad. 

Triinu lood
Erika Salumäe
Jädivere küla : Heli Kirjastus, 2018
 
Kes meist mäletavad veel hetke, kui hingevärinal  teleri ees istusid ja olümpiavõitja Erika Salumäele pöialt hoidsid?
Tänaseni on  Erika Salumäest  palju kirjutatud. Teda on imetletud, armastatud, kadestatud ja  hukka mõistetud. Elu tuntud inimesena ei ole kerge. 
Nüüd on  Erika ise kirjutanud lasteraamatu “Triinu lood”, mida ta  enda sõnul on enesega kaasas kandnud aastaid.
Raamatut lugedes aga tundus mulle, et see kõnetab rohkem täiskasvanuid. See imeliselt sitke ja kohusetundlik väike tüdruk võitis mu poolehoiu. Raamatu peategelaseks on lastekodulaps Triinu, kes vajab armastust ja hoolimist, aga satub oma uudishimu ja julgusega hoopis sekeldustesse. Küll oleks tahtnud tüdrukut kaitsta kurja kasvataja eest, kes sundis last sööma pekitükke ja ta karistuseks üksikpalatisse viis...
Elasin kaasa Triinu õpihimule, sporditegemisele ja esinemisjulgusele. Mitte midagi ei tule hästi välja, ei kirjutamine, lugemine ega pallimängimine, kui neid pidevalt ei harjutata.
Raamatu teises osas ei  mõistnud ma ema, kes pakub küll lapsele kodu, aga mitte armastust. Ei suutnud leida õigustust karmikäelisele, vitsausku vanaemale. Triinu suhted isaga aga soojendasid südant.
Kui palju oli selles tumedate lokkis juuste ja tõmmu nahaga kõhnas tüdrukus Erikat, kui palju on seal väljamõeldisi  ja unistusi, mis on põimunud eheda eluga, jääbki mulle saladuseks.
Meeldivat lugemiselamust!

Ilmar Torn . Minu elu lugu 
Kuressaare : Saaremaa Muuseum, 2018

Ilmar Torni mälestused, kirja pandud 1989-1996, jõudsid tema tütarde vahendusel Kuressaare muuseumi  ja  tänavu ilmus käsikirjast raamat. Raamat sisaldab ka palju fotosid kunstniku eluteelt.

Mälestutes räägib eesti graafik ja pikaajaline Eesti Kunstnike Liidu esimees Ilmar Torn (1.I 1921-10.I 1999) oma lapsepõlvekodust ja perekonnast Kuressaares, isalt päritud kunstiandest ja kooliteest  Saaremaa gümnaasiumis.  Vanemate soovitusel alanud õpingud Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas katkestab mobilisatsioon.  Ta saadetakse  1941 Venemaale, kus sunnitakse teenima mitmes tööpataljonis. Hiljem sanitarina Eesti laskurkorpuses läbima  sõjatee  Velikije Luki lähedalt Narva, Virtsu ja Tallinna kaudu Kuramaale ja demobiliseeritakse novembris 1945.Tema esimene abielu ebaõnnestub. Ta leiab tööd ajakirjanikuna ja loob uue perekonna. Sünnivad tütar ja poeg.  1949. aastal ta vallandatakse ajalehe toimetusest  „ebaparteilise käitumise ja kodanlik-natsionalistlike elementide soosimise pärast“  ja visatakse komparteist välja.

1950 alustab õpinguid kunstiinstituudis graafika osakonnas.  1954 sünnivad perekonda kaksikud tütred.  Siiski õnnestub tal kuidagi peret toita, samal ajal õppida ja 1955. aastal kiitusega lõpetada kunstiinstituut.

Pärast instituudi lõpetamist töötab ta Eesti Televisioonis selle esimese kunstnikuna, kunstilise toimetajana ajakirjas „Pikker“ ja kirjastuses Eesti Raamat, alates 1958 aga vabakutselisena.

1959. aastal valmib tal graafiline leht „Kaluri käed“, millest saab tema läbimurdeteos kunstnikuna. Ilmar Torn võetakse Kunstnike Liidu liikmeks. 1962-67 on ta Eesti NSV Kunstnike Liidu vastutav sekretär, 1967-1985 Eesti NSV Kunstnike Liidu esimees. Sel perioodil  tuli Tornil ridamisi üle elada „kohvilekutsumisi“ EKP Keskkomiteesse.  Need nõudsid talt peent vaistu loovida ohtlike ideoloogiakaride vahel ja paindlikku manööverdamise kunsti. Ausust, pühendumist ja suuri diplomaadivõimeid.  Tal on erilised teened selles, et eesti kunstnikkond suutis okupatsioonipäevil kätte võidelda suurema loomevabaduse ja turvalisuse kui see oli võimalik impeeriumi teistes osades. Kunstirahva seas oli ta oma laheda saarlasliku olemisega väga populaarne. Kuid temast pidasid lugu ka kõrged Moskva ülemused. 1974-92 oli ta ka Kunstiinstituudi / Kunstiülikooli õppejõud. Alates 1980 dotsent, alates 1985 professor.

1969. aastal anti talle Eesti NSV teenelise kunstniku ja 1978. aastal Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus. 1984-85 valmis temast  „Eesti Telefilmi“ dokumentaalfilm „Morni mehe monoloogid“.

LASTERAAMATUTEST

LUGEMISELAMUS KÜMNE MINUTIGA

Muna või kana?
Przemyslaw Wechterowicz
Kaks igavesti päevakorral olevat teemat. Esiteks, kumb oli enne, muna või kana. Teiseks, minu emme on kõige, kõige…
Muna või kana? Selles püüab Poola kirjaniku Przemyslaw Wechterowiczi raamatus „Muna või kana?“ selgusele jõuda Tibuke. Appi palutud vanaisa ja vanaema on eri meelel. Tuleb edasi uurida ja tädide poole pöörduda. Aga ka nemad kõhklevad muna ja kana vahel. Kõik järgnevad katsed jooksevad liiva. Miisu ja Muri arvavad - ei see ega teine. Kitseema nosib vastamise asemel parem heina. Lehmaproua arvab, et lehm olla on palju parem. Hobune aga teab, et kõige enne oli Pegasus.
Peremees aga teab kõike ja peab Tibu aitama. „Vastus on lihtne. Kõige enne oli…“.  Ja ongi lõpp või algus, nii nagu kellelegi meeldib.

Minu emme on superkangelane
Katharina Grossmann-Hensel

Kes meist poleks kuulnud laste juttu oma emmest, kes on … kõige ilusam, … kõige targem. Kes oskab …joonistada, … maju ehitada, … täita laste soove, … lennata kosmosesse, … olla mereröövel, … teha kukerpalli, … seistes magada, … hamba kuldeks pesta, … olla elevant portselanipoes, … olla täielik eesel, …möirata nagu karu. Sellel ei näi lõppu tulevat kuni superemad lastele järele tulevad. Ja nad näevad  välja nagu tavaliselt.

Saksa kirjaniku Katharina Grossmann-Henseli raamat „Minu emme on superkangelane“ lõpeb lootusrikkalt : „… ja sinu issi? Mida tema oskab?“ „Seda ütlen ma sulle isadepäeval!“

Olla üheksavägine

Lehte Hainsalu

Tallinn : Petrone Print, 2018

Sari : Aja lugu

Sari „Aja lugu“ annab edasi erinevate tuntud inimeste mälestusi oma lapsepõlvest ja elust. Käesolevas raamatus räägib loo oma eluteest kirjanik ja luuletaja Lehte Hainsalu.

Pärast väikese Lehte sündi lahkub äsja leseks jäänud ema abikaasa kodutalust, teadmata, mis ootab teda ja ta väikest tütart ees. Pärast vahepeatust ema  õe juures, tutvumist sümpaatse mehega, jõutakse välja Tartusse.

Kõrvaltvaataja pilgu läbi kirjeldab Lehte lapse sirgumist, andes toredaid pilte tolle aja lapsemaailmast ja elust-olust Tartus:

„Kaheteistkümne korteriga ja kahe paraadnaga majas elab palju rahvast. Eha tänava poolses majaotsas on neli vastakuti ühetoalist korterit all ja neli ülal, Lehte majaosa on ühepoolne – kaks korterit ülal ja kaks all, otsaseinaks on punane tellisest tulemüür. Majarahvas suhteleb elavalt; sünnipäevi küll ei peeta, pole kombeks, ja millest sa neid peadki, aga muidu käiakse üksteise pool seitse korda päevas, et tulin vaatama, mis sa siin teed või et kas sa seda uudist kuulsid või et mis sa arvad, kas peaks juba herned maha panema.“

Elu 40-ndate aastate Tartus, kus väike Lehte oma ema Elsa ja kasuisa Juhaniga elas, oli täis toredaid laste tegevusi ja vaatamata raskele ajale ka siirast rõõmu.

Kuid ühel hetkel saab lapsepõlv läbi ja algab täiskasvanuelu. Lehte on juba aastaid teinud katsetusi luulevallas ja ainuke loogiline valik ülikooli astumisel on eesti filoloogia. Siis tuleb tutvumine Ilmar Söödiga ja 7 aastat hiljem abielu ja sünnivad lapsed.

Kirjanik jutustab humoorikaid seiku oma 3 lapse sünnist ja lapsepõlvest, andes nii pildi 60-ndate aastate põlvkonna sirgumisest-kasvamisest. Sekka poetab ta oma esivanemate ja abikaasa suguvõsa lood.

Olulisel kohal on kirjaniku jaoks raamatud. Nagu ta ise ütleb eesti filoloogina „Tal on raamat tööriistaks“. Ta ise on kirjeldanud oma suurt lugemishuvi, mille on ta pärandanud ka lastele,  järgmiselt:

„Tuleb ette, et tänaval kohatud Pille klassijuhataja nimetab Lehtele möödaminnes, et Pille kukkus täna pingist, oli kolmada tunni ajal magama jäänud . – Pole ka ime, ta luges kolmeni öösel. – Miks siis ometi? –Raamat ei saanud varem otsa. –Kus siis teie olite! –Lugesin teises toas. No mis sa ütled! Ei ütlegi.“

Tööd Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonnas 70-ndatel ja osakonna juhina 80-ndatel võtab Lehte südamega ja täie pühendumusega. Ta võitleb Tartu kirjanike eest  ja eestlase kui rahvuse eest ning saavutab edu. Tema pühendumuse tagajärjeks on valimine viimasesse ülemnõukokku, et valmistada ette Eesti riigi taastamine. Tartu Naiste Ühendus on valinud Lehte Hainsalu oma kandidaadiks ja annab talle ka iseloomustuse:

„Ülemnõukogusse valige Lehte Sööt-Hainsalu ja te valite naise, ema ja kirjaniku ühes isikus. Tema kui kirjanik mõtleb oma mõtted lõpuni. Tal on 3 last ja 18 raamatut. Paljusid nüüd laialt levinud ideid on ta välja ütelnud juba aastaid ja aastakümneid tagasi oma raamatutes, artiklites, esinemistes ja telesaadetes. Ta kirjutas alla „neljakümne kirjale“. Tema kaitseb naiste, laste, vanade ja haigete huve. Tema kaitseb kultuuri vajadusi ja Tartu õigust arengule.“

Eriline on Lehte Hainsalu suhtumine loodusesse. Küllap see on tema nime pärast. Kord olevat Ain Kaalep öelnud „Sul on väga roheline nimi“. Lehte oskab ilusti kirjeldada taimede ilu ja looduse lõhnu ning helisid. Ja kui ta räägib lilledest või loomadest ning nende lõhnadest, siis ega ei saagi kahtlust olla, et tal on õigus.

„Olla üheksavägine“ – see raamat on ühe inimese teekond läbi aastakümnete, iga hetk, lõhn ja hääl aitamas kujundada väikesest tüdrukust luuletaja-kirjanikku, õpetajat, ema ja Eesti iseseisvuse ühte taastajat. Või kui võtta raamat kokku Lehte Hainsalu enda sõnadega:

„Lausa ime, kuidas on teda ettevaatlikult talutatud mööda talle määratud rada. Tahab arstiks, saab eesti luuletajaks; Ilmar loodab temast lembelüürikut, Eenok kristlikku laulikut, temast saab isamaa tütar. Õpetajaks hakata, kuna see töö täielikku pühendumist nõuab, ei mõtle iial, kuid ikkagi maitseb õpetajaleibas ning pühendub kõigele, millega tegeleb; kardab mikrofoni ja kaamerat, ometi on pikki aastaid rakkes Tartu telestuudios. Teab, et tal pole juhiandeid, olles nõudlik enese, mitte teiste suhtes, ometi suunab Tartu kirjanike tegevust ja parlamendi sotsiaalkomisjoni“