18. veebruar 2019

Kuuõde. Sari Varraku ajaviiteromaan
LUCINDA RILEY KUUÕDE : TIGGY LUGU
Tallinn : Varrak, 2019
Sari : Varraku ajaviiteromaan
Romaanisari seitsmest õest saab jätku. 33 aastat tagasi lapsendas salapärane Pa Salt 6 tüdrukut. Aastate jooksul sai neist perekond.
Surres vana mehena, pärandas ta testamendiga tütardele varanduse ning lisaks igale tütrele mõistatuslikud viited tema päritolu kohta, et soovi korral nad saaksid välja uurida, kes nad on ja kes on nende tõelised vanemad.
Viies raamat jutustab Taygeta ehk Tiggy loo.
Loomade varjupaik, kus Tiggy töötab suletakse ja ta võtab vastu tööpakkumise Šotimaa mõisas, kus tema tööandjaks saab kirurgist mõisahärra Charlie Kinnaird. Hingematva loodusega paik mägedes paneb Tiggy endasse koheselt armuma. See on koht, mis ei muuda ainult tema tulevikku, vaid paneb ta kohtuma oma minevikuga.
Mõisas kohtub naine vana mustlasmehe Chillytiga, kes näib tema päritolust teadvat üllatavalt palju, eriti aga tema vanaemast. Ja siis mõtleb Tiggy ka isalt saadud kirjast.
Isa Palt saadud vihje saadab ta Hispaaniasse :
„Nagu mulle öeldi, pärined Sa eriti võimekate selgeltnägijate suguvõsast, ehkki naine, kes Su mulle üle andis, rõhutas eriti tõsiasja , et sageli antakse see anne edasi mitte lastele, vaid lastelastele, aga need võimed ei pruugigi täielikult välja areneda. […]
Kullakallis Tiggy, Lucia oli Sinu vanaema nimi.
Niisiis täidan nüüd antud lubaduse ja ütlen Sulle, et Sa peaksid kunagi kindlasti reisima Haispaaniasse, linna nimega Granada. Võrratu Alhambra palee vastas mäel, piirkonnas, mida kutsutakse Sacromonteks, pead Sa kitsal Cortijo del Aire tänaval koputama sinisele uksele ja küsima Angelinat. Seal saad Sa teada tõe perekonnast, kuhu sündisid. Ja võib-olla ka tõe oma saatuse kohta…“
Pärast mõningaid ootamatuid sündmusi mõisas ja avastust, et ta on südamehaige, teeb Tiggy äkkotsuse sõita Hispaaniasse, et otsida oma suguvõsa juuri. Ta kohtub sugulastega, kes jutustavad talle loo tema esivanematest ja vanema Lucia Amaya-Albaycinist, flamenkokuningannast, kes sai kuulsaks mitte ainult oma kodumaal vaid ka Ameerika mandril.
Lucia kasvas vaestes oludes, kuid juba lapsena oli ta väga andekas tantsija. Flamenkotants oli tüdrukul veres ja soov särada ning tähelepanu nautida kasvas iga päevaga. Tema auahnust tõukas tagant kitarristist isa ja 10-aastasena märkasid tema annet tähtsas inimesed. Lucia alustas tantsimist Barcelona flamenkobaarides.
Noore neiuna kohtumine kuulsa laulja Augustin Camposega ehk Meniquega, muudab Lucia elu :
„Esimene asi, mida Lucia tema puhul märkas, oli see, et too ei kõrgunud tema kohal nagu suurem osa meestest. Tema miniatuurset, aga elegantset keha kattis rangelõikeline ülikond, mustad juuksed olid kenasti laubalt taha kammitud. Mehe nahk oli heledam kui enamikul gitano´dest ja Lucia oleks võinud oma uute kastanjettide peale kihla vedada, et temas on payo verd. Ehkki ta kõrvad hoidsid peast mõnevõrra eemale, kiirgasid siirad koorekommi värvi silmad soojust“
Siis puhkeb aga Hispaania kodusõda ja Lucia on sunnitud kodumaalt põgenema. Pärast mõnda edukat aastat Portugalis ja seejärel Lõuna-Ameerikas, saab Lucia võimaluse New Yorkis. Kuid siis on ta raske valiku ees, kas karjäär või armastus. Mida Lucia otsustas?
Olles kuulnud oma lähedaste traagilisi lugusid, on Tiggy ääretult kurb. Ja siis peab ta ise tegema sama otsuse, mille tegi omal ajal tema vanaema. Kas ta peaks järgnema oma ametialastele unistustele ja soovidele või kuulama oma südant, mis esimesest kohtumisest on kuulunud mõisahärra Kinnairdile.
Lugege kindlasti ka esimest nelja raamatut - „Seitse õde : Maia lugu“ ja „Tormiõde : Ally lugu“ ning „Varjuõde : Stari lugu“ ja „Pärliõde : CeCe lugu“

11. veebruar 2019

Pitsikuduja
LAUREN CHATER
   PITSIKUDUJA     
Tallinn : Ühinenud Ajakirjad, 2018 
Austraalia kirjaniku romaan Eesti sündmustest ja eestlastest aastal 1941. Peategelasteks on kaks erinevates oludes kasvanud noort naist. Katarina ja Lydia pilgu läbi jutustatakse raskest sõja aastast, kui võõrriigi väed idast hävitavad kõike oma teel. 
„Nüüd olles Nõukogude Liidu meelevallas, kuidas saakski Eesti loota, et vabaks jääb? Meil olime vaid me ise, meie ajalugu, meie lood oma maast. Kui Nõukogude väed tulid, oli isa meile öelnud, et meie ellujäämine sõltub meie kuuletumisest. Ta mäletas aega, kui vastupanu tähendab täägiga kohtumist. Parem loobuda oma õigustest kui oma elust, olid ta sõnad. Parem jääda ja proovida kuidagi hakkama saada kui põgeneda võõrastele kallastele, jättes maha oma pere ja sõbrad, kõik, mille saavutamiseks sa nii rasket tööd olid teinud.“ 
Katarina Rebane armastab sügavalt Eestimaad ja võitleb kirglikult oma vanaema jäetud hinnalise pärandi eest – põlvest põlve edasi antud oskus kududa õhkõrne pitssalle, mille mustrid annavad edasi esivanemate lugusid. Kuigi Katarina isa on olnud võimutruu, otsustab ka tema lõpuks perega põgeneda. Kuid on juba hilja. Vanemad hukkuvadKatarina ja ta vend Jakob saavad õnnekombel põgenema. 
Lydia Volkova on kasvanud üles Moskvas väga priviligeeritud perekonnas. Pärast ühte konflikti „onuga“ ja olles kaotanud esimese armastuse, otsustab Lydia põgeneda kuldsest puurist, kus ta on sunnitud elama, oma ema kodumaale Eestisse isa juurde, kes on sinna tööle suunatud. Kaasas ustav lapsehoidja Olga, asub ta teele. Jõudes Eestisse ja kohtudes oma isaga, kes teda nähes on väga üllatunud, saab ta teada šokeeriva tõe oma tegeliku päritolu kohta : 
„“Sa vaene laps“, sõnas mees. „Sul pole õrna aimugi, kes sa oled. Kas on?“ 
Tema sõnade tähendus tabas mind. 
Astusin sammu tagasi. 
Isa tegi suu lahti, nagu oleks tal veel midagi öelda, veel käskida. Kuid siis ta ohkas ning telefonijuhe väändus ümber ta käe, kui ta selle suu juurde tõstis. Möödus üks hetk.“ 
On juuniküüditamise öö. Ta kohtub partorg Pjotor Volkovi majapidajanna Ettiga. Teda aidates satub ta kokku kudumisklubi naistega ning koos nendega põgenedes, pääseb ta sunnitud ärasõidust Moskvasse. 
Sel ööl kohtuvad Katarina ja Lydia. Nende tutvuse algus on kõike muud kui sõbralik. Katrina ei taha Lydiat kaasa võtta : 
„Ma peaksin ta siia jätma. Miks võtta kaasa keegi, keda otsitakse, kellel peetakse jahti? Olin täiesti kindel, et partorg tuleb teda otsima. Lasin sallil oma sõrmede vahelt kukkuda ning naine tõmbus tagasi, noogutades, nagu oleks juba minu eest oma saatuse otsustanud. 
Hakkasin ümber keerama. 
Selgelt ja valjult kuulsin vanaema häält, nagu seisaks ta mu selja taga ja peidaks end varjudes. Miks me neid salle koome? Mitte endale, vaid selleks, et Eesti traditsioone maailmale näidata. 
Siin oli sall, mis oli maailmast tagasi tulnud. 
Enne kui võisin ümber mõelda, enne kui suutsin vaigistada oma peas kisavad hoiatavad hääled, haarasin ta õlgadele ümbert kinni ja viisin ta koos endaga, öhe.“ 
Võideldes koos oma elu, vabaduse ja armastuse eest, areneb nende raskelt alanud tutvus pikkamööda sõpruseks. Kuid tegelikult seob neid palju rohkem kui nad iialgi arvata oskavad.