Olla üheksavägine

Lehte Hainsalu

Tallinn : Petrone Print, 2018

Sari : Aja lugu

Sari „Aja lugu“ annab edasi erinevate tuntud inimeste mälestusi oma lapsepõlvest ja elust. Käesolevas raamatus räägib loo oma eluteest kirjanik ja luuletaja Lehte Hainsalu.

Pärast väikese Lehte sündi lahkub äsja leseks jäänud ema abikaasa kodutalust, teadmata, mis ootab teda ja ta väikest tütart ees. Pärast vahepeatust ema  õe juures, tutvumist sümpaatse mehega, jõutakse välja Tartusse.

Kõrvaltvaataja pilgu läbi kirjeldab Lehte lapse sirgumist, andes toredaid pilte tolle aja lapsemaailmast ja elust-olust Tartus:

„Kaheteistkümne korteriga ja kahe paraadnaga majas elab palju rahvast. Eha tänava poolses majaotsas on neli vastakuti ühetoalist korterit all ja neli ülal, Lehte majaosa on ühepoolne – kaks korterit ülal ja kaks all, otsaseinaks on punane tellisest tulemüür. Majarahvas suhteleb elavalt; sünnipäevi küll ei peeta, pole kombeks, ja millest sa neid peadki, aga muidu käiakse üksteise pool seitse korda päevas, et tulin vaatama, mis sa siin teed või et kas sa seda uudist kuulsid või et mis sa arvad, kas peaks juba herned maha panema.“

Elu 40-ndate aastate Tartus, kus väike Lehte oma ema Elsa ja kasuisa Juhaniga elas, oli täis toredaid laste tegevusi ja vaatamata raskele ajale ka siirast rõõmu.

Kuid ühel hetkel saab lapsepõlv läbi ja algab täiskasvanuelu. Lehte on juba aastaid teinud katsetusi luulevallas ja ainuke loogiline valik ülikooli astumisel on eesti filoloogia. Siis tuleb tutvumine Ilmar Söödiga ja 7 aastat hiljem abielu ja sünnivad lapsed.

Kirjanik jutustab humoorikaid seiku oma 3 lapse sünnist ja lapsepõlvest, andes nii pildi 60-ndate aastate põlvkonna sirgumisest-kasvamisest. Sekka poetab ta oma esivanemate ja abikaasa suguvõsa lood.

Olulisel kohal on kirjaniku jaoks raamatud. Nagu ta ise ütleb eesti filoloogina „Tal on raamat tööriistaks“. Ta ise on kirjeldanud oma suurt lugemishuvi, mille on ta pärandanud ka lastele,  järgmiselt:

„Tuleb ette, et tänaval kohatud Pille klassijuhataja nimetab Lehtele möödaminnes, et Pille kukkus täna pingist, oli kolmada tunni ajal magama jäänud . – Pole ka ime, ta luges kolmeni öösel. – Miks siis ometi? –Raamat ei saanud varem otsa. –Kus siis teie olite! –Lugesin teises toas. No mis sa ütled! Ei ütlegi.“

Tööd Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonnas 70-ndatel ja osakonna juhina 80-ndatel võtab Lehte südamega ja täie pühendumusega. Ta võitleb Tartu kirjanike eest  ja eestlase kui rahvuse eest ning saavutab edu. Tema pühendumuse tagajärjeks on valimine viimasesse ülemnõukokku, et valmistada ette Eesti riigi taastamine. Tartu Naiste Ühendus on valinud Lehte Hainsalu oma kandidaadiks ja annab talle ka iseloomustuse:

„Ülemnõukogusse valige Lehte Sööt-Hainsalu ja te valite naise, ema ja kirjaniku ühes isikus. Tema kui kirjanik mõtleb oma mõtted lõpuni. Tal on 3 last ja 18 raamatut. Paljusid nüüd laialt levinud ideid on ta välja ütelnud juba aastaid ja aastakümneid tagasi oma raamatutes, artiklites, esinemistes ja telesaadetes. Ta kirjutas alla „neljakümne kirjale“. Tema kaitseb naiste, laste, vanade ja haigete huve. Tema kaitseb kultuuri vajadusi ja Tartu õigust arengule.“

Eriline on Lehte Hainsalu suhtumine loodusesse. Küllap see on tema nime pärast. Kord olevat Ain Kaalep öelnud „Sul on väga roheline nimi“. Lehte oskab ilusti kirjeldada taimede ilu ja looduse lõhnu ning helisid. Ja kui ta räägib lilledest või loomadest ning nende lõhnadest, siis ega ei saagi kahtlust olla, et tal on õigus.

„Olla üheksavägine“ – see raamat on ühe inimese teekond läbi aastakümnete, iga hetk, lõhn ja hääl aitamas kujundada väikesest tüdrukust luuletaja-kirjanikku, õpetajat, ema ja Eesti iseseisvuse ühte taastajat. Või kui võtta raamat kokku Lehte Hainsalu enda sõnadega:

„Lausa ime, kuidas on teda ettevaatlikult talutatud mööda talle määratud rada. Tahab arstiks, saab eesti luuletajaks; Ilmar loodab temast lembelüürikut, Eenok kristlikku laulikut, temast saab isamaa tütar. Õpetajaks hakata, kuna see töö täielikku pühendumist nõuab, ei mõtle iial, kuid ikkagi maitseb õpetajaleibas ning pühendub kõigele, millega tegeleb; kardab mikrofoni ja kaamerat, ometi on pikki aastaid rakkes Tartu telestuudios. Teab, et tal pole juhiandeid, olles nõudlik enese, mitte teiste suhtes, ometi suunab Tartu kirjanike tegevust ja parlamendi sotsiaalkomisjoni“