Ilmar Torn . Minu elu lugu 
Kuressaare : Saaremaa Muuseum, 2018

Ilmar Torni mälestused, kirja pandud 1989-1996, jõudsid tema tütarde vahendusel Kuressaare muuseumi  ja  tänavu ilmus käsikirjast raamat. Raamat sisaldab ka palju fotosid kunstniku eluteelt.

Mälestutes räägib eesti graafik ja pikaajaline Eesti Kunstnike Liidu esimees Ilmar Torn (1.I 1921-10.I 1999) oma lapsepõlvekodust ja perekonnast Kuressaares, isalt päritud kunstiandest ja kooliteest  Saaremaa gümnaasiumis.  Vanemate soovitusel alanud õpingud Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas katkestab mobilisatsioon.  Ta saadetakse  1941 Venemaale, kus sunnitakse teenima mitmes tööpataljonis. Hiljem sanitarina Eesti laskurkorpuses läbima  sõjatee  Velikije Luki lähedalt Narva, Virtsu ja Tallinna kaudu Kuramaale ja demobiliseeritakse novembris 1945.Tema esimene abielu ebaõnnestub. Ta leiab tööd ajakirjanikuna ja loob uue perekonna. Sünnivad tütar ja poeg.  1949. aastal ta vallandatakse ajalehe toimetusest  „ebaparteilise käitumise ja kodanlik-natsionalistlike elementide soosimise pärast“  ja visatakse komparteist välja.

1950 alustab õpinguid kunstiinstituudis graafika osakonnas.  1954 sünnivad perekonda kaksikud tütred.  Siiski õnnestub tal kuidagi peret toita, samal ajal õppida ja 1955. aastal kiitusega lõpetada kunstiinstituut.

Pärast instituudi lõpetamist töötab ta Eesti Televisioonis selle esimese kunstnikuna, kunstilise toimetajana ajakirjas „Pikker“ ja kirjastuses Eesti Raamat, alates 1958 aga vabakutselisena.

1959. aastal valmib tal graafiline leht „Kaluri käed“, millest saab tema läbimurdeteos kunstnikuna. Ilmar Torn võetakse Kunstnike Liidu liikmeks. 1962-67 on ta Eesti NSV Kunstnike Liidu vastutav sekretär, 1967-1985 Eesti NSV Kunstnike Liidu esimees. Sel perioodil  tuli Tornil ridamisi üle elada „kohvilekutsumisi“ EKP Keskkomiteesse.  Need nõudsid talt peent vaistu loovida ohtlike ideoloogiakaride vahel ja paindlikku manööverdamise kunsti. Ausust, pühendumist ja suuri diplomaadivõimeid.  Tal on erilised teened selles, et eesti kunstnikkond suutis okupatsioonipäevil kätte võidelda suurema loomevabaduse ja turvalisuse kui see oli võimalik impeeriumi teistes osades. Kunstirahva seas oli ta oma laheda saarlasliku olemisega väga populaarne. Kuid temast pidasid lugu ka kõrged Moskva ülemused. 1974-92 oli ta ka Kunstiinstituudi / Kunstiülikooli õppejõud. Alates 1980 dotsent, alates 1985 professor.

1969. aastal anti talle Eesti NSV teenelise kunstniku ja 1978. aastal Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus. 1984-85 valmis temast  „Eesti Telefilmi“ dokumentaalfilm „Morni mehe monoloogid“.