23. mai 2013



Homme on ka päev

 Heli Künnapas

 Tallinn : Tänapäev, 2013

Raamat kõneleb kolmest ülikooli kursusekaaslasest, kes saatuse tahtel satuvad ühte ühikatuppa elama. Kairit oli juba ülikoolis väga motiveeritud ja soovis õppetööst maksimumi võtta.

Liisu on järjekindel, hooliv ja vastutusvõimeline.

Margit on elunautleja, kes on alati saavutanud kõik läbi meeste. Eksamid ja koolitööde juures huvitas Margitit vaid see, et saaks asja kaelast ära. Paljud asjad said tehtud vaid tänu sõbrannade sunnile.

Pärast ülikooli on peategelase Kairiti elus on kõik üldiselt rahulik ja stabiilne. Tal on juhtiv töökoht ministeeriumis, kindel elukaaslane.  Kui see teistele üsna kadestamisväärsena näiv elu ühel hetkel mitmest nurgast logisema hakkab ja Kairit kooli kokkutulekule sattudes mõnda vana tuttavat kohtab, avaneb tal oma elule täiesti uus vaade. Ta kohtub taas oma esimese armastuse Rainiga ja vanad tunded ei ole kadunud peategelane võtab oma elu kokku lausega: „Minu elus on valesti see, et tegelen mulje avaldamisega. Sellega, kuidas asju, inimesi ja nendega juhtunut näidata inimestele. Või mitte näidata“.

17. mai 2013



Paleontoloogi päevaraamat

Kristiina Ehin

 Tartu : Petrone Print, 2013

 Sari: Aja lugu

Kristiina ise arvab, et see on päevaraamat aga mälestused käivad sinna juurde, sest päevaraamatut on pikka aega peetud. Kirjutama ajendas teda tõik, et ta isal Andres Ehinil jäi mälestusteraamat pooleli, kümmekond lehekülge. Ja kõik, iialgi ei tule enam lisa. Siis hakkas Kristiina märkama endas meelelisi pilte, mälusähvatusi, mida keegi teine ei saaks kirja panna (Maaleht: 9. mai 2013).

Iga peatükk algab küsimusega, millele otsitakse vastust. Iseasi, kas tulemuslikult?

10. mai 2013



Kevad saabub sügisel

Mart Kadastik

 Tallinn : Varrak, 2013

„Kevad saabub sügisel“ on Mart Kadastiku,  eesti ajakirjaniku ja meediategelase esikromaan. Selle romaani peategelased – ajakirjanik, ärimees, arst ja laulja – avastavad, et keskeakriisile ei järgne rahulik enese taasleidmine. Raha, karjäär ja tuntus on nende meeste jaoks kaotanud oma tähenduse ja väärtuse. Ettearvamatul kombel põimuvad nende elud omavahel. „Armutu armastus“ võiks olla raamatu tagavarapealkiri.

Autor kirjutab kokkuvõtteks: „Nii võiks ka inimelude kohta öelda: ennast higiseks ajada, hingetuks ja elutuks elada ei ole võit iseenda ega kellegi teise üle. Elu on kestvusvõistlus, milles tuleb leida tasakaal hasartse kihutamise ja kaalutletud peatumiste vahel“.

6. mai 2013



Lasnamäe valge laev

Viktoria Ladõnskaja

Tartu : Petrone Print, 2013

Autor on läbi ja lõhki Lasnamäe tüdruk. See koht on ajalooliselt Eestile väga tähtis paik: Jüriöö ülestõusu kõige suurem lahing toimus samas kohas.

Eesti Ekspressi ajakirjanik  Ladõnskaja kirjeldab eluliselt oma pere lugu, nende saabumist Eestisse, kohanemist, püüet hoida oma kultuuri. Ta kirjutab, et suhtus oma elu alguses Lasnamäesse neutraalselt, hiljem helgemalt, ülikooli ajal häbenes oma päritolu, hiljem koguni põlgas. Lõpuks saab aru, et kodumaa on ennekõike koht, kus me oleme sündinud ja üles kasvanud, hetkel ütleb ta enda kohta Lasnamäe tüdruk suure uhkusega.

Värvikalt kirjeldab ta ka oma eakaaslaste, kellega ta elutee on ristunud kujunemist: pätipoissi, kellest kasvab väärt mees, samas ka noori, kellest said narkomaanid, tubli neiut, kes häbenes oma juuri kuni selleni, et soovis loobuda oma venepärasest nimest.

Suure empaatiatundega kirjutatud raamat. Autor ei õigusta kedagi ega midagi, samuti ei mõista kedagi hukka, püüab vaid mõista.