Vanaisa = Grandfather  

MARKO MÄETAMM 

Tartu : Paranoia Publishing Group Ltd, 2019  

Marko Mäetamme lasteraamat “Vanaisa” on väike lähiajaloo koolitund õpilastele. Kuidas elasid  1970-ndatel Eestis inimesed, kellel olid sugulased välismaal. 

Lisaväärtus raamatule on inglisekeelne paralleeltekst. 

Aga täiskasvanule? Kui palju on eestlasi, kes ütlevad: “See on minu lugu!” Olen üks neist . See on minu lugu, sõna sõnalt, lehekülg leheküljelt. 

Vanaisa elas Kanadas, õigemini Kanaadas, sest just sedamoodi pikalt a-tähte venitades seda kauget ja kättesaamatut maad hääldati. 

Mika vanaisa nii kaugel elas, kuidas ta sinna sattus?  Sellest lapsega ei räägitud, laps ei osanud ka küsida. Miks oli vanaema jõulukuuse tuppatoomisel hirmul, miks oli vanaema “erilise tähelepanu all”? 

Kaks muinasjutulist ja igavesti mällu sööbinud kohanime – Toronto ja Ontario. 

Siis tulid ka mõned käegakatsutavad asjad, kuigi pakkide saamist kardeti. 

Kui ilusad postkaardid! Kuldsed, hõbedased, inglitega. Nukk, pehme nagu siid, silmad käivad kinni– lahti. 

Käidi kohtumas inimestega, kellel oli õnnestunud sugulaste juures Kanadas käia. Ka pakke ja kirju toodi kaasa ning need oli vaja toimetada õigetele inimestele. 

Marko Mäetamm räägib ajast, kui tema isal õnnestus oma isal külas käia.  Mis uued asjad tulid meie ellu! Näts, velvetpüksid, raadiokassetikas, t-särk, kuluvad teksapüksid, värvilised ajakirjad, paljaste naistega pastakad, lahtikäiv vihmavari ja mis kõik veel. 

Aga kõigil nii hästi ei läinud. Minu vanaema avaldus lükati korduvalt tagasi. 

Marko Mäetamme isa sai oma isaga paar kuud enne surma kohtuda, kuid matusele ei pääsenud Eestist keegi, süüdi nõukogude bürokraatia. 

Meie sugulased tulid külla 1988. aastal, kaasas küllakutsed vanaisa kolmele tütrele. Vanaema oli siis juba mitu aastat surnud. Algas piinarikas asjaajamine. Kõigepealt võtsid viisad aega nädalaid. Lennukipiletite järjekorras tuli seista kolm ööd ja päeva. Võtsime 6-7 pileteid sooviva inimesega kampa ja jagasime valvekorrad ära. Lõpuks said need asjad korda ja sõit oli ukse ees. Eelmisel päeval helistati Kanadast, et vanaisa suri – arst ütles, et vana inimese süda ei pidanud sellele pingele lihtsalt vastu. Tütred sõitsid matusele ja tõid isa tuha kodumulda. 

Nii Marko Mäetamme vanaisa kui ka kindlasti paljud teised vanaisad lootsid nii väga, et kunagi elavad nad koos peredega oma Kanada majas või korteris. 

Nelli Orgmaa, August Pärna tütretütar