Ilmar Torn . Minu elu lugu 
Kuressaare : Saaremaa Muuseum, 2018

Ilmar Torni mälestused, kirja pandud 1989-1996, jõudsid tema tütarde vahendusel Kuressaare muuseumi  ja  tänavu ilmus käsikirjast raamat. Raamat sisaldab ka palju fotosid kunstniku eluteelt.

Mälestutes räägib eesti graafik ja pikaajaline Eesti Kunstnike Liidu esimees Ilmar Torn (1.I 1921-10.I 1999) oma lapsepõlvekodust ja perekonnast Kuressaares, isalt päritud kunstiandest ja kooliteest  Saaremaa gümnaasiumis.  Vanemate soovitusel alanud õpingud Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas katkestab mobilisatsioon.  Ta saadetakse  1941 Venemaale, kus sunnitakse teenima mitmes tööpataljonis. Hiljem sanitarina Eesti laskurkorpuses läbima  sõjatee  Velikije Luki lähedalt Narva, Virtsu ja Tallinna kaudu Kuramaale ja demobiliseeritakse novembris 1945.Tema esimene abielu ebaõnnestub. Ta leiab tööd ajakirjanikuna ja loob uue perekonna. Sünnivad tütar ja poeg.  1949. aastal ta vallandatakse ajalehe toimetusest  „ebaparteilise käitumise ja kodanlik-natsionalistlike elementide soosimise pärast“  ja visatakse komparteist välja.

1950 alustab õpinguid kunstiinstituudis graafika osakonnas.  1954 sünnivad perekonda kaksikud tütred.  Siiski õnnestub tal kuidagi peret toita, samal ajal õppida ja 1955. aastal kiitusega lõpetada kunstiinstituut.

Pärast instituudi lõpetamist töötab ta Eesti Televisioonis selle esimese kunstnikuna, kunstilise toimetajana ajakirjas „Pikker“ ja kirjastuses Eesti Raamat, alates 1958 aga vabakutselisena.

1959. aastal valmib tal graafiline leht „Kaluri käed“, millest saab tema läbimurdeteos kunstnikuna. Ilmar Torn võetakse Kunstnike Liidu liikmeks. 1962-67 on ta Eesti NSV Kunstnike Liidu vastutav sekretär, 1967-1985 Eesti NSV Kunstnike Liidu esimees. Sel perioodil  tuli Tornil ridamisi üle elada „kohvilekutsumisi“ EKP Keskkomiteesse.  Need nõudsid talt peent vaistu loovida ohtlike ideoloogiakaride vahel ja paindlikku manööverdamise kunsti. Ausust, pühendumist ja suuri diplomaadivõimeid.  Tal on erilised teened selles, et eesti kunstnikkond suutis okupatsioonipäevil kätte võidelda suurema loomevabaduse ja turvalisuse kui see oli võimalik impeeriumi teistes osades. Kunstirahva seas oli ta oma laheda saarlasliku olemisega väga populaarne. Kuid temast pidasid lugu ka kõrged Moskva ülemused. 1974-92 oli ta ka Kunstiinstituudi / Kunstiülikooli õppejõud. Alates 1980 dotsent, alates 1985 professor.

1969. aastal anti talle Eesti NSV teenelise kunstniku ja 1978. aastal Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus. 1984-85 valmis temast  „Eesti Telefilmi“ dokumentaalfilm „Morni mehe monoloogid“.

LASTERAAMATUTEST

LUGEMISELAMUS KÜMNE MINUTIGA

Muna või kana?
Przemyslaw Wechterowicz
Kaks igavesti päevakorral olevat teemat. Esiteks, kumb oli enne, muna või kana. Teiseks, minu emme on kõige, kõige…
Muna või kana? Selles püüab Poola kirjaniku Przemyslaw Wechterowiczi raamatus „Muna või kana?“ selgusele jõuda Tibuke. Appi palutud vanaisa ja vanaema on eri meelel. Tuleb edasi uurida ja tädide poole pöörduda. Aga ka nemad kõhklevad muna ja kana vahel. Kõik järgnevad katsed jooksevad liiva. Miisu ja Muri arvavad - ei see ega teine. Kitseema nosib vastamise asemel parem heina. Lehmaproua arvab, et lehm olla on palju parem. Hobune aga teab, et kõige enne oli Pegasus.
Peremees aga teab kõike ja peab Tibu aitama. „Vastus on lihtne. Kõige enne oli…“.  Ja ongi lõpp või algus, nii nagu kellelegi meeldib.

Minu emme on superkangelane
Katharina Grossmann-Hensel

Kes meist poleks kuulnud laste juttu oma emmest, kes on … kõige ilusam, … kõige targem. Kes oskab …joonistada, … maju ehitada, … täita laste soove, … lennata kosmosesse, … olla mereröövel, … teha kukerpalli, … seistes magada, … hamba kuldeks pesta, … olla elevant portselanipoes, … olla täielik eesel, …möirata nagu karu. Sellel ei näi lõppu tulevat kuni superemad lastele järele tulevad. Ja nad näevad  välja nagu tavaliselt.

Saksa kirjaniku Katharina Grossmann-Henseli raamat „Minu emme on superkangelane“ lõpeb lootusrikkalt : „… ja sinu issi? Mida tema oskab?“ „Seda ütlen ma sulle isadepäeval!“

Olla üheksavägine

Lehte Hainsalu

Tallinn : Petrone Print, 2018

Sari : Aja lugu

Sari „Aja lugu“ annab edasi erinevate tuntud inimeste mälestusi oma lapsepõlvest ja elust. Käesolevas raamatus räägib loo oma eluteest kirjanik ja luuletaja Lehte Hainsalu.

Pärast väikese Lehte sündi lahkub äsja leseks jäänud ema abikaasa kodutalust, teadmata, mis ootab teda ja ta väikest tütart ees. Pärast vahepeatust ema  õe juures, tutvumist sümpaatse mehega, jõutakse välja Tartusse.

Kõrvaltvaataja pilgu läbi kirjeldab Lehte lapse sirgumist, andes toredaid pilte tolle aja lapsemaailmast ja elust-olust Tartus:

„Kaheteistkümne korteriga ja kahe paraadnaga majas elab palju rahvast. Eha tänava poolses majaotsas on neli vastakuti ühetoalist korterit all ja neli ülal, Lehte majaosa on ühepoolne – kaks korterit ülal ja kaks all, otsaseinaks on punane tellisest tulemüür. Majarahvas suhteleb elavalt; sünnipäevi küll ei peeta, pole kombeks, ja millest sa neid peadki, aga muidu käiakse üksteise pool seitse korda päevas, et tulin vaatama, mis sa siin teed või et kas sa seda uudist kuulsid või et mis sa arvad, kas peaks juba herned maha panema.“

Elu 40-ndate aastate Tartus, kus väike Lehte oma ema Elsa ja kasuisa Juhaniga elas, oli täis toredaid laste tegevusi ja vaatamata raskele ajale ka siirast rõõmu.

Kuid ühel hetkel saab lapsepõlv läbi ja algab täiskasvanuelu. Lehte on juba aastaid teinud katsetusi luulevallas ja ainuke loogiline valik ülikooli astumisel on eesti filoloogia. Siis tuleb tutvumine Ilmar Söödiga ja 7 aastat hiljem abielu ja sünnivad lapsed.

Kirjanik jutustab humoorikaid seiku oma 3 lapse sünnist ja lapsepõlvest, andes nii pildi 60-ndate aastate põlvkonna sirgumisest-kasvamisest. Sekka poetab ta oma esivanemate ja abikaasa suguvõsa lood.

Olulisel kohal on kirjaniku jaoks raamatud. Nagu ta ise ütleb eesti filoloogina „Tal on raamat tööriistaks“. Ta ise on kirjeldanud oma suurt lugemishuvi, mille on ta pärandanud ka lastele,  järgmiselt:

„Tuleb ette, et tänaval kohatud Pille klassijuhataja nimetab Lehtele möödaminnes, et Pille kukkus täna pingist, oli kolmada tunni ajal magama jäänud . – Pole ka ime, ta luges kolmeni öösel. – Miks siis ometi? –Raamat ei saanud varem otsa. –Kus siis teie olite! –Lugesin teises toas. No mis sa ütled! Ei ütlegi.“

Tööd Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonnas 70-ndatel ja osakonna juhina 80-ndatel võtab Lehte südamega ja täie pühendumusega. Ta võitleb Tartu kirjanike eest  ja eestlase kui rahvuse eest ning saavutab edu. Tema pühendumuse tagajärjeks on valimine viimasesse ülemnõukokku, et valmistada ette Eesti riigi taastamine. Tartu Naiste Ühendus on valinud Lehte Hainsalu oma kandidaadiks ja annab talle ka iseloomustuse:

„Ülemnõukogusse valige Lehte Sööt-Hainsalu ja te valite naise, ema ja kirjaniku ühes isikus. Tema kui kirjanik mõtleb oma mõtted lõpuni. Tal on 3 last ja 18 raamatut. Paljusid nüüd laialt levinud ideid on ta välja ütelnud juba aastaid ja aastakümneid tagasi oma raamatutes, artiklites, esinemistes ja telesaadetes. Ta kirjutas alla „neljakümne kirjale“. Tema kaitseb naiste, laste, vanade ja haigete huve. Tema kaitseb kultuuri vajadusi ja Tartu õigust arengule.“

Eriline on Lehte Hainsalu suhtumine loodusesse. Küllap see on tema nime pärast. Kord olevat Ain Kaalep öelnud „Sul on väga roheline nimi“. Lehte oskab ilusti kirjeldada taimede ilu ja looduse lõhnu ning helisid. Ja kui ta räägib lilledest või loomadest ning nende lõhnadest, siis ega ei saagi kahtlust olla, et tal on õigus.

„Olla üheksavägine“ – see raamat on ühe inimese teekond läbi aastakümnete, iga hetk, lõhn ja hääl aitamas kujundada väikesest tüdrukust luuletaja-kirjanikku, õpetajat, ema ja Eesti iseseisvuse ühte taastajat. Või kui võtta raamat kokku Lehte Hainsalu enda sõnadega:

„Lausa ime, kuidas on teda ettevaatlikult talutatud mööda talle määratud rada. Tahab arstiks, saab eesti luuletajaks; Ilmar loodab temast lembelüürikut, Eenok kristlikku laulikut, temast saab isamaa tütar. Õpetajaks hakata, kuna see töö täielikku pühendumist nõuab, ei mõtle iial, kuid ikkagi maitseb õpetajaleibas ning pühendub kõigele, millega tegeleb; kardab mikrofoni ja kaamerat, ometi on pikki aastaid rakkes Tartu telestuudios. Teab, et tal pole juhiandeid, olles nõudlik enese, mitte teiste suhtes, ometi suunab Tartu kirjanike tegevust ja parlamendi sotsiaalkomisjoni“

LUCINDA RILEY     PÄRLIÕDE : CECE LUGU   

Tallinn : Varrak, 2018

Sari : Varraku ajaviiteromaan

Romaanisari seitsmest õest jätkub. 33 aastat tagasi lapsendas salapärane Pa Salt 6 tüdrukut. Aastate jooksul sai neist perekond.

Surres vana mehena, pärandas ta testamendiga tütardele varanduse ning lisaks igale tütrele mõistatuslikud viited tema päritolu kohta, et soovi korral nad saaksid välja uurida, kes nad on ja kes on nende tõelised vanemad.

Neljas raamat jutustab Celaeno ehk CeCe loo.

CeCel on oma õe Stariga lähedased suhted, kuid tema on selle poole kontrollivam õde. Mõistes, et õde Star on läinud oma rada ja ei vaja teda enam, otsustab CeCe otsima minna oma juuri.

Isa Palt saadud vihje saadab ta Austraaliasse :

„Veel palun sul esimesel võimalusel ära käia minu armsa sõbra ja advokaadi Georg Hoffmani juures. Ära muretse, see on väga hea uudis ning annab sulle vajaliku vihje ka Sinu minevikule, millest piisab, et Sind teele saata, kui peaksid soovima oma pärisvanemate kohta rohkem teada saada. Kui Sa tõesti selle suure sammu ette võtad, soovitan Sul uurimisretke alustada ühest naisest, kelle nimi oli Kitty Mercer ja kes elas Austraalia looderannikul Broome´is. Just temast sai Sinu lugu alguse“

Kaasas vana foto ja nimi Kitty McBride-Mercer, kes elas 100 aastat enne teda, suundub CeCe, nii nagu Kitty sajandi eest proua McCrombie seltsidaamina, Austraaliasse. Tookord kohtus Kitty seal proua McCrobie õepoegadega ja jäi aastakümneteks seotuks selle perekonna ja rohelise mandriga.

Teel Austraaliasse teeb CeCe vahepeatuse Tais, kus talle tuttav Krabi rand annab talle vajaliku hingerahu ja meelekindluse. Seal kaunil rannal kohtub ta salapärase Acega, kes oma isikut kiivalt saladuses hoiab.

„Märkasin silmanurgast, et veepiiril kaljude juures seisab üksildane kuju ja silmitseb kuud. Tegu oli sama mehega, kes mind paar nädalat tagasi rannal üles äratas. Et ma polnud teda sestsaadik näinud ja Railay Beachi rahvas on väke kogukond, olin oletanud  et ta on ära sõitnud. Aga seal ta oli, taas ööpimeduses üksi. Võib-olla ta ei tahtnud, et keegi teda näeks...“

Ace näib tõesti üksildasena ja ta armastab privaatsust, kuid ometi õnnestub CeCe´l mehega sõbraks saada. Ja mees on see, kes naise tema juurte otsingutel õigele rajale juhatab ning tuge pakub.

Lõpuks saab CeCe teada, kes Ace tegelikult on. Ja sedagi, et mees arvab, et naine ta reetis.

Edasi kulgeb kõik kui uskumatus unenäos. Austraalias leiab ta sõbra Chrissie, kelle abiga alustab põhjalikumat sugulaste otsingut. Iga järgnev vihje viib ta lähemale perekonna leidmisele. Sealjuures on abiks Kitty elulugu, millega tutvumine süvendab CeCe tunnet, et see naine on oluline inimene tema minevikust.

Ja siis kohtub CeCe kuulsa kunstniku Francis Abrahamiga. Ja tema esivanemate lugu rullubki lahti uskumatu loona. Ja algab ka CeCe tagasitee kunstniku juurde iseendas.

CeCe peab nüüd tegema oma elu tähtsaima otsuse, mis mõjutab tema edasist elu. Kas see hiigelsuur kontinent paneb ta aga usaldama tunnet, et ta kuulub sinna või põgeneb ta tagasi perekonna juurde, kes on teda sünnist saati toetanud? Kas reis Austraaliasse on millegi lõpp või hoopis uue algus?

Lisaks peab ta leidama endas otsustavust aidata Ace´t, võita tagasi ta usaldus ja viia lõpule lugu, mis algas kaunil Tai rannal.

Lugege kindlasti ka esimest kolme raamatut -  „Seitse õde : Maia lugu“ ja „Tormiõde : Ally lugu“ ning „Varjuõde : Stari lugu“.

LEELO TUNGAL    NAISEKÄE PUUDUTUS EHK SELTSIMEES LAPS JA ISA

 Tallinn : Tänapäev, 2018  

 Kauaoodatud 3. osa triloogias, mille eelmised osad olid “Seltsimees laps ja suured inimesed” ning “Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed”.

Väike Leelo ootab isaga endiselt ema koju ja vaatleb suurte inimeste elu oma pilguga.

Kuigi on raskusi ja lõputuid ootusi täis 1950-ndate algus, on väikesel Leelol ikkagi vahva lapsepõlv. Vaatamata kahtlustele ja varjamistele, osatakse leida rõõme, visatakse nalja ja elatakse edasi igapäevast elu.

Autoril on suurepärane anne sisse elada 6-aastase tüdruku maailma, kirjeldades humoorikalt ja kaasahaarvalt Leelo mõtteid ja tundeid. Ja kogu oma lapse osavusega võitleb väike tüdruk endale armsate inimeste eest :

„Tata avas silmad ja ohkas vaikselt.

„Jäta kohe suremine järele!“ kamandasin nii kurjalt, kui oskasin.

„Kui sa ära sured, siis... siis ma ei mängi enam sinuga!“

„Hmm...“ kostis tema ning tõusis muiates istukile“

Leelo on väga terane laps, kes tahab kõikjal kaasa lüüa ning talle sugugi ei meeldi kui ta siis minema saadetakse kui täiskasvanute vahel põnevad jutud hargnevad, kus temagi tahaks sõna sekka öelda.

Ja väike laps oskab näha suurte inimeste muresid hoopis teistsuguse pilguga, mis toob kaasa vägagi humoorikaid olukordi ning tihti paneb Leelo oma naljakate ütlemistega täiskasvanutelgi silmad särama ja toob naeru näole.

Sattudes sageli tragikoomilistesse olukordadesse püüab Leelo selles kahepalgelises stalinlikus maailmas olla võimalikult hea laps ja teha kõik, et ema tagasi koju tuleks. Sest kõigi tema lapse mõtetes kumab läbi väikese Leelo igatsus ema järgi, kes ei tule ega tule sealt kaugelt Siberist tagasi :

„Aga memme ei tulnud ega tulnud – ei maipühadeks, ei oktoobripühadeks ega ka jõuludeks, mida koolis nimetati hoopis näärideks. Ja isegi siis, kui Posti-Juss tõi tatale mitme pruuni pitseriga ümbriku Moskvast, polnud selles teadet memme kojusaabumise kohta, nagu tata värisevate kätega pitsereid lahti murdes arvas“.

Kuid lõpuks ometi on midagi muutumas. Ja siis saabub ka Leelo ema koju.

Verev keskpäevataevas

Sebag Montefiore, Simon

Tallinn : Varrak, 2017

Tunnustatud ajaloo raamatute autor jätkab Moskva triloogia 3. raamatuga.

On II maailmasõda, aasta 1942 Stalingradi lähistel stepis, kus toimuvad 20. sajandi viimased suuremad ratsaväelahingud.

Gulagi vangidest on moodustatud karistuspataljon, kes peab elu hinnaga tagasi hoidma sakslaste tungimise Stalingradi. Romaani peategelaseks on selle karistuspataljoniga liitunud juudi rahvusest kirjanik Benja Golden. Kuna ta mõisteti vangi kuritegude eest, mida ta ei sooritanud, siis tema ainuke võimalik „süü“ lunastamine on võidelda ja verd valada.

10 päeva jooksul, mil romaani tegevus toimub, saadetakse Benja Golden ja tema kaaslased, kes olid Gulagis erinevate süütegude tõttu, vaenlase tagalasse ning nad teavad, et tegelikult on see enesetapumissoon.

„Stavka korraldused : „Iga armee peab moodustama tõrjeüksused (kaksada meest) ja paigutama need kõigi ebastabiilsete diviiside taha. Igasuguse taganemise korral peavad nad paanikaõhutajad ja argpüksid koha peal maha laskma... Ei sammugi tagasi ... me juba õpetame välja vangidest koosnevaid karistusüksusi."

Kui palju saab Benja aga oma kaaslasi usaldada, sest tundub, et igaüks neist võib olla ka reetur. Või ta siiski eksib? Nende päevade jooksul on tema ainsaks truuks kaaslaseks hobune Hõbesokk. Loom, kes päästab tema elu mitmeid kordi ja jääb talle truuks kuni lõpuni.

Teiseks peamiseks tegevusliiniks on itaallannast meditsiiniõe Fabiana Bacigalupe ja Benja armulugu. Naine päästab haavata saanud Goldeni elu ja aitab tal põgeneda, et teda kui juuti fašistide poolt ei tapetaks. Põgenemise käigus lahvatab nende vahel tõeline kirg. Kuid kas see saab ka kestma jääda olukorras, kus käib sõda ning nad kuuluvad vastasleeridesse?

„Õhustik nende vahel muutus ja äkitselt oli Benja tunnete võimuses ja ta teadis, et naine tunneb samuti. Nad olid olnud ühendatud sellest hetkest peale, kui olid teineteist esimest korda näinud, pärast seda, kui Fabiana oli kuuli haavast välja võtnud. Nüüd näis nendevaheline ruum olevat risti-rästi kuldseid niite täis – nagu koiduaegne kaste ämblikuvõrgus. Kui tihti seda ühe inimese elu jooksul juhtub?“

Autor suudab oma romaanis kaasahaarvalt kirjeldada südmusi ja luua mitmepalgelisi karaktereid. Ajalooliste isikuid kasutades, lisab Sebag Montefiore romaanile tõetruudust II maailmasõja sündmusi kirjeldades.

See on lugu vaprusest ja armastusest, surmast ja ellujäämisest, reetmisest ja lootustest.

Lugege kindlasti ka Moskva triloogia eelmisi romaane „Šašenka“ ja „Ühel talveööl“.