11. veebruar 2019

Pitsikuduja
LAUREN CHATER
   PITSIKUDUJA     
Tallinn : Ühinenud Ajakirjad, 2018 
Austraalia kirjaniku romaan Eesti sündmustest ja eestlastest aastal 1941. Peategelasteks on kaks erinevates oludes kasvanud noort naist. Katarina ja Lydia pilgu läbi jutustatakse raskest sõja aastast, kui võõrriigi väed idast hävitavad kõike oma teel. 
„Nüüd olles Nõukogude Liidu meelevallas, kuidas saakski Eesti loota, et vabaks jääb? Meil olime vaid me ise, meie ajalugu, meie lood oma maast. Kui Nõukogude väed tulid, oli isa meile öelnud, et meie ellujäämine sõltub meie kuuletumisest. Ta mäletas aega, kui vastupanu tähendab täägiga kohtumist. Parem loobuda oma õigustest kui oma elust, olid ta sõnad. Parem jääda ja proovida kuidagi hakkama saada kui põgeneda võõrastele kallastele, jättes maha oma pere ja sõbrad, kõik, mille saavutamiseks sa nii rasket tööd olid teinud.“ 
Katarina Rebane armastab sügavalt Eestimaad ja võitleb kirglikult oma vanaema jäetud hinnalise pärandi eest – põlvest põlve edasi antud oskus kududa õhkõrne pitssalle, mille mustrid annavad edasi esivanemate lugusid. Kuigi Katarina isa on olnud võimutruu, otsustab ka tema lõpuks perega põgeneda. Kuid on juba hilja. Vanemad hukkuvadKatarina ja ta vend Jakob saavad õnnekombel põgenema. 
Lydia Volkova on kasvanud üles Moskvas väga priviligeeritud perekonnas. Pärast ühte konflikti „onuga“ ja olles kaotanud esimese armastuse, otsustab Lydia põgeneda kuldsest puurist, kus ta on sunnitud elama, oma ema kodumaale Eestisse isa juurde, kes on sinna tööle suunatud. Kaasas ustav lapsehoidja Olga, asub ta teele. Jõudes Eestisse ja kohtudes oma isaga, kes teda nähes on väga üllatunud, saab ta teada šokeeriva tõe oma tegeliku päritolu kohta : 
„“Sa vaene laps“, sõnas mees. „Sul pole õrna aimugi, kes sa oled. Kas on?“ 
Tema sõnade tähendus tabas mind. 
Astusin sammu tagasi. 
Isa tegi suu lahti, nagu oleks tal veel midagi öelda, veel käskida. Kuid siis ta ohkas ning telefonijuhe väändus ümber ta käe, kui ta selle suu juurde tõstis. Möödus üks hetk.“ 
On juuniküüditamise öö. Ta kohtub partorg Pjotor Volkovi majapidajanna Ettiga. Teda aidates satub ta kokku kudumisklubi naistega ning koos nendega põgenedes, pääseb ta sunnitud ärasõidust Moskvasse. 
Sel ööl kohtuvad Katarina ja Lydia. Nende tutvuse algus on kõike muud kui sõbralik. Katrina ei taha Lydiat kaasa võtta : 
„Ma peaksin ta siia jätma. Miks võtta kaasa keegi, keda otsitakse, kellel peetakse jahti? Olin täiesti kindel, et partorg tuleb teda otsima. Lasin sallil oma sõrmede vahelt kukkuda ning naine tõmbus tagasi, noogutades, nagu oleks juba minu eest oma saatuse otsustanud. 
Hakkasin ümber keerama. 
Selgelt ja valjult kuulsin vanaema häält, nagu seisaks ta mu selja taga ja peidaks end varjudes. Miks me neid salle koome? Mitte endale, vaid selleks, et Eesti traditsioone maailmale näidata. 
Siin oli sall, mis oli maailmast tagasi tulnud. 
Enne kui võisin ümber mõelda, enne kui suutsin vaigistada oma peas kisavad hoiatavad hääled, haarasin ta õlgadele ümbert kinni ja viisin ta koos endaga, öhe.“ 
Võideldes koos oma elu, vabaduse ja armastuse eest, areneb nende raskelt alanud tutvus pikkamööda sõpruseks. Kuid tegelikult seob neid palju rohkem kui nad iialgi arvata oskavad. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar