Neli õde : suurvürstinnade Romanovite kadumaläinud elud

Rappaport, Helen

Tallinn : Varrak, 2016

Elasid kord neli õde – Olga, Tatjana, Maria ja Anastassia. Nende kodu asus Venemaal Tsarskoje Selos. Kuid nad ei olnud tavalised venelannad, vaid Venemaa viimase tsaari, Nikolai II, tütred. Nad olid OTMA.

Autor,  tuginedes avaldamata kirjadele, päevikutele ja mälestustele, maalib tõetruu pildi suurvürstinnade elust kuni saatusliku 1918. aasta 17. juuli hommikuni.

Olga, Tatjana, Maria ja Anastassia elasid oma elu isoleeritud keiserlikus perekonnas, kuid neil olid omad unistused, püüdlused ja mõtted. Kuigi nad olid oma vanemate, eriti aga isa, rõõmuallikad,  jäid nad paratamatult ema poolt jumaldatud troonipärijast väikevenna Aleksei varju.

Noored  neiud viibisid suurema osa oma elust range järelvalve all, kus oli väga vähe sõpru ja kust puudusid omaealiste tütatrlaste elukogemused ning tavapärased toimetused, mis tingis ka selle, et nad olid üsna eluvõõrad inimesed. Samuti mõjutas neid tugevalt tsarinnast ema pidev haigus.

Kuid kõik see muutus ühtäkki kui algas I maailmasõda ja Venemaa astus sõtta. OTMA pidi saama üleöö täiskasvanuks. Kuid kõigi üllatuseks kohanesid nad kiirelt uue olukorra nõudmistega.

Nüüd avaldus noorte suurvürstinnade tegelik olemus, nad osutusid hoolivateks, sõbralikeks, töökateks ja lihtsa käitumisega neidudeks. Kaks vanemat  tüdrukut asusid tööle halastajaõdedena, kaks nooremat täitsid lihtsamaid ülesandeid haiglates, näiteks valvasid haavatuid.

Neidude prantsuse keele õpetaja Pierre Gillardi :

„Gillardile avaldas eriti muljet nende mõtestatud suhtumine oma töösse ning asjaolu, et nende jaoks polnud mingi  probleem katta oma ilusad juuksed halastajaõdede nunnataolise linikuga ja veeta suurem osa ajast vormiriietes. Nad ei mänginud halastajaõdesid – mida Gillard aeg-ajalt teiste aristokraatlike daamide puhul täheldas -, vaid nad olid seda tõeliselt“.

Kuid siis muutus taas kõik nende elus, kui Nikolai II oli sunnitud troonist loobuma ning algas pikk  teadmatuse periood tervele perekonnale, mis lõppes nende hukkamisega.

Koidupalavik

Péter Gárdos

Tallinn : Tallinna Raamatukirjastus, 2016

Kahekümne viie aastane ungarlane Miklos oli vangilaagris Budapestis. Temast on järel vaid luu ja nahk ning tal ei ole peaaegu ühtegi hammast, tal on tuberkoloos. Arst ütleb, et tal on kuus kuud elada jäänud.

1945. aastal jõuab Miklós Rootsi taastusravihaiglasse. Ta hangib teistes Rootsi haiglates paraneva 117 noore ungarlanna nimed ja aadressid ning kirjutab haigla aias puu varjus istudes kirja viimasele kui ühele neist – 117 täpselt ühesugust kirja.Ta usub kindlalt, et ühest neist noortest naistest saab tema abikaasa. Samuti usub ta, et ei sure vaatamata arstide hirmutavale diagnoosile.

Taastusravihaiglast sadu kilomeetreid eemal loeb tema kirja Lili … ja kirjutab talle igavusest vastu … sellest algab armulugu.

JÄRVEMAJA

KATE MORTON      

Tallinn : Varrak, 2016

Pärast ebaõnnestunud juhtumi lahendamist ja sundpuhkusele suundumist on noor Londoni politseiuurija Sadie Sparrow läinud Cornwalli külla oma vanaisale. Sealses kaunis looduses jooksmas käies avastab ta mahajäetud maamaja  ja teda hakkab huvitama selle omanike, perekond Edevane´ide, lugu.

Kui Sadie saab teada, et  70 aastat tagasi kadus ühel ööl väike Edevane´ide poeg ja vaatamata ulatuslikule juurdlusele ei leitud ühtegi niidiotsa, hakkab naine ise juhtunut uurima.

Romaanis ongi põiminud omavahel ühtseks tervikuks jõuka perekonna Edevaine elu 20. sajandi 30-ndatel aastatel nende kaunis maamõisas, suhted perekonnas ning sõpradega päevani mil väike poeg kadus ning kaasaegse politseuurija püüdlused lahendada selle perekonnaga seotud iidvana kuritegu.

Minevikusündmuste keskseks tegelaseks tõuseb peretütar Alice Edevane, kellest on saanud Inglismaa üks kuulsaimaid krimaalromaanide autoreid. Kui Sadie temaga ühendsust võtab,  et uurida mineviku kohta, ei taha Alice sellest midagi kuulda. Kuid Sadie ei suuda asja sinnapaika jätta, olles visa ning lõpuks annab kirjanik alla.

Oma heale vaistule tuginedes ning säilinud materjale kasutades, erinevaid variante juhtunust kõrvale heites ning tänu juhuslikkusele, suudab Sadie kild-killu haaval 70 aastat vana juhtumi lahendada.  Ja lahendus on tõeliselt üllatav.

Lisaks saab positiivse lahenduse ka Sadie eelnevalt ebaõnnestunud juurdlus.

Seega võivad  seda romaani lugeda nii perekonnaromaani austajad, armastusromaanide nautijad kui ka kriminaalromaanide fännid.

Ettelugeja 6.27-ses rongis  

Didierlaurent, Jean-Paul

Tallinn : Tänapäev, 2016

„Ettelugeja  6.27-ses rongis“ peategelane Guylain Vignolles on õnnetu inimene, kelle arvates on tema elu rikutud juba alates nimepanekust, nimelt saab silpide vahetamisega sellest halvakõlaline hüüdnimi, mis määras ära tuleviku koolis ja ka tööl. Ta püüab olla märkamatu, tähelepandamatu ja tema päevad mööduvad ettevõttes, mille töö seisneb raamatute  paberimassiks purustamises. Mees vihkab oma tööd, masinat, mille operaatorina töötab ja ka oma töökaaslasi peale klassikalise luule ja näitekirjanduse austajast väravavalvuri.

 Kuid tema tööpäevahommikutes on ka üks kõrghetk; nimelt rongis, millega ta tööle sõidab, loeb ta igal hommikul ette need paar lehekülge raamatust, mille ta purustusmasinat puhastades õhtul on leidnud. See on rituaal ja lunastus ühekorraga. Igapäevased töölesõitjad on harjunud tema ettelugemistega, ehkki tekstid algavad eikuskilt ja lõpevad sageli poolelt sõnalt. See hommikune sündmus teeb ka reisijate tuimad hommikud erksamaks ja nende päevad mõtestatumaks.

Julie päevik rongist leitud mälupulgalt saab Guylani elus pöördepunktiks, ta hakkab seda ette lugema ja tema hall ja üksluine elu muutub värvilisemaks ning mees armub päeviku autorisse, ehkki pole temaga kunagi kohtunud. 

Romaan on armastuslugu kahe üksiku inimese elus, kes kohtuvad alles raamatu lõpulehekülgedel ja see tekitabki lugejas tunde, et tahaks sündmustikku edasi teada.