LEELO
TUNGAL NAISEKÄE PUUDUTUS EHK
SELTSIMEES LAPS JA ISA
Tallinn
: Tänapäev, 2018
Väike Leelo ootab isaga endiselt ema koju ja vaatleb suurte inimeste elu
oma pilguga.
Kuigi on raskusi ja lõputuid ootusi täis 1950-ndate algus, on väikesel
Leelol ikkagi vahva lapsepõlv. Vaatamata kahtlustele ja varjamistele, osatakse
leida rõõme, visatakse nalja ja elatakse edasi igapäevast elu.
Autoril on suurepärane anne sisse elada 6-aastase tüdruku maailma,
kirjeldades humoorikalt ja kaasahaarvalt Leelo mõtteid ja tundeid. Ja kogu oma
lapse osavusega võitleb väike tüdruk endale armsate inimeste eest :
„Tata avas silmad ja ohkas vaikselt.
„Jäta kohe suremine järele!“ kamandasin nii kurjalt, kui oskasin.
„Kui sa ära sured, siis... siis ma ei mängi enam sinuga!“
„Hmm...“ kostis tema ning tõusis muiates istukile“
Leelo on väga terane laps, kes tahab kõikjal kaasa lüüa ning talle
sugugi ei meeldi kui ta siis minema saadetakse kui täiskasvanute vahel põnevad
jutud hargnevad, kus temagi tahaks sõna sekka öelda.
Ja väike laps oskab näha suurte inimeste muresid hoopis teistsuguse
pilguga, mis toob kaasa vägagi humoorikaid olukordi ning tihti paneb Leelo oma
naljakate ütlemistega täiskasvanutelgi silmad särama ja toob naeru näole.
Sattudes sageli tragikoomilistesse olukordadesse püüab Leelo selles
kahepalgelises stalinlikus maailmas olla võimalikult hea laps ja teha kõik, et
ema tagasi koju tuleks. Sest kõigi tema lapse mõtetes kumab läbi väikese Leelo
igatsus ema järgi, kes ei tule ega tule sealt kaugelt Siberist tagasi :
„Aga memme ei tulnud ega tulnud – ei maipühadeks, ei oktoobripühadeks
ega ka jõuludeks, mida koolis nimetati hoopis näärideks. Ja isegi siis, kui
Posti-Juss tõi tatale mitme pruuni pitseriga ümbriku Moskvast, polnud selles
teadet memme kojusaabumise kohta, nagu tata värisevate kätega pitsereid lahti
murdes arvas“.
Kuid lõpuks ometi on midagi muutumas. Ja siis saabub ka Leelo ema koju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar