Marjustini sajand : kõnelused Marju
Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast
Marju Lauristin, Margot Visnap, Ene Hion
Tallinn : HEA LUGU , 2016
Marju Lauristini enda ja kahe tuntud
ajakirjaniku poolt kirjutatud raamat ühendab ühe suguvõsa ja Eesti ajaloo,
koduse poliitika ja Euroopa probleemid.
Huvitavate küsimuste ja arutelude ning
emotsionaalsete monoloogide kaudu saab lugeja teada Marju Lauristini
esivanematest, lapsepõlvest, tema
mõtetest hariduse, Eesti poliitikute ja Euroopa poliitika kohta.
Pärinedes huvitavast suguvõsast ja sündinud
veendunud kommunistide perre, näinud kõrvalt oma vanemate ideaalide lagunemist
ja saanud ise tunda ENSV aegse poliitika
nõmedust, oskab ta anda õiglast hinnangut ajastule, mis oli Eesti inimestele
keeruline.
„Olen lapsepõlvekodus
palju kokku puutunud põrandaaluse kommunistliku liikumise tegelastega, kuulanud
nende omavahelisi vaidlusi ja meenutusi ja võin öelda, et enamus neist olid oma
revolutsioonilises nooruses pühendunud idee-inimesed, kes kujutasid tõsimeeli
ette, et on võimalik luua õiglane, ilma vaesuse ja ebavõrdsuseta ühiskond.
Nende särasilmsus ja õhin olid siirad, nagu see on ka praegustel noortel
kapitalismi vastu protestijatel“
Õppides TÜ
ja olles aastakümneid samas ülikoolis õppejõud, suudab ta anda huvitava pildi
eesti kõrgharidusest, meenutades üliõpilaselu, üliõpilasi ja õppejõude. Erilise soojusega meenutab ta eesti
ajakirjandushariduse rajajat Juhan Peeglit.
Veenvalt kirjeldab ta Eesti Vabariigi
algusaastaid ja oma ministriks oleku aega, mil süda oleks tahtnud hoopis
teisiti teha, kuid majanduslik olukord riigis ei võimaldanud. Ja seega elas ta
neid vastuvõetud otsuseid raskelt üle.
Nauding on lugeda targa inimese mõtteid ja arvamusi Eestis toimunu ning hetkel toimuva kohta. Ja ta oskab ja julgeb olla kriitiline. Eriti
Eesti tipp-poliitikutest rääkides.
Olnud mõnda aega eemal aktiivsest poliitikast,
püüab ta nüüd Euoopa Parlamendis olles veel midagi ise ära teha Eesti ja
Euroopa heaks, et ei jääks vaevama mõte,
kuidas kõik oleks võinud olla.
Kas Marju Lauristinist oleks võinud saada Eesti
president? Ta ise vastab sellele küsimusele nii :
„Kui oled nõustunud
presidendiks kandideerima, pead valituks saades arvestama viie aastaga. Mulle
ei ole enam viite aastat antud. Võibolla on mulle füüsiliselt antud viis, kümme
aastat. Aga vanadus annab märku, millest on tõsiselt kahju“.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar