POLITSEINIKU TÜTAR

Katrin Pauts

Sarjast „Saaremaa põnevik“

Tallinn : Varrak, 2016

Olles vallandatud oma töökohast ajalehes, otsustab Eva Niimand naasta kodusaarele, et välja selgitada, mis juhtus tegelikult rohkem kui 20 aasta tagasi kui surid üksteise järgi tema vanemad - politseinikust isa ning koduperenaisest ema ning milline on seos kõigel sellel kolme  kodukülas elanud tütarlapse saatusega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna.

Kuid naastes kodukülla Tuulegile, ei ole sealsed inimesed sugugi valmis Evat aitama, pigem välditakse temaga kõnelemist ja suhtutakse temasse isegi vaenulikult.

„Põhja-Saaremaal metsa serval tukub Tuulegi küla. Pindalalt polegi see nii pisike, aga maju on üsna hõredalt ja need on põldude vahele, jõekese kaldale ja metsa äärde hajutatud. [...].  Siinsed inimesed tavatsevad ohkida : „Meie kandis ei juhtu kunagi midagi“. See polnud nurin, vaid rahulolev tõdemus. Tuulegi polnud päris elutu. [...] Aga 21.juunil 1992 juhtus midagi päriselt. „Laske meil olla“ anub külanaine. „Rääkimine ei muuda enam midagi““.

Naine veenab saarele naasma ka noorema venna Andrease, et see teda toetaks. Kuigi vend saabub ja isegi püüab õde aidata, on tal liiga palju endaga tegemist ning Eva peab rakendama oma mõistust ja ajakirjaniku vaistu, et lahendust leida.

Kas tõesti nende vanas kodus kummitab ja seepärast külaelanikud seda paika kardavad või on asi hoopis milleski muus? Miks inimesed vaikivad?  Kas hirmust kummituse ees või oma  tumedate saladuste varjamiseks? Kui naine taipab, et miski pole nii nagu nagu näib, hakkab hoolikalt ehitatud fassaad  mõranema ning inimesed paljastavad oma tõelise mina. Ja kui mõned külaelanikud lõpuks suu avavad ning veel vanem vend Tom informatsiooniga, mida ta oli hoolikalt varjanud aastaid, ootamatult külla ilmub,  hakkab selguma ka tõde kaugete sündmuste kohta.

Ja nii leiab Eva lõpuks rahu oma hinges ja tunneb taas lähedust lapsepõlvekoduga.

„Kail on õigus, mõtles Eva. Kogu see lugu, mis oli äsja lõppenud, oli olnud ääretult keeruline. Õnnetundes seevastu ei olnud midagi keerulist. Õnn peitis end lihtsatest asjades, nagu lumepallisupp. Mis kõige tähtsam – ka selle juurde tagasi tulla oli lihtne“.