15. aprill 2019

Presidendi vastuvõtt
MART KADASTIK   
PRESIDENDI VASTUVÕTT   
Tallinn : HEA LUGU, 2019

Romaani peategelaseks on 29-aastane noor naine Kätlin Kuusik. Ta töötab igapäevaselt kohvik-sööklas ja oma elus on ta läbi lugenud vaid ühe muinasjuturaamatu. Tema ärikooli õpinguid jäid, vastuseisu tõttu rektoriga, lõpetamata. Kuid ta on töökas, otsekohene ja nutikust tal jagub.
Ühel päeval tuleb Kätlini juurde jurist Arvo Timusk, kes teeb talle uskumatuna näiva pakkumise, et Kätlin asuks kirjastuse Kirjatäht juhatajaks. See olevat kirjastuse omaniku, kelle nime härra Timusk avaldada ei saa, enda suur soov. Naine ei suuda seda uskuda, arvates, et keegi teeb tema kulul halba nalja :
„„Palun öelge lõpuks ära, mida see müstiline omanik minust tahab?“
Ta tahab, et asukiste tema firma juhiks. Kirjatähe juhatajaks“
Kätlin lõi kaks kätt plakatades kokku.
„Keegi on ogaraks läinud!“
„Tummaks te tõesti ei jäänud“, sõnas Arvo Timusk.
„Mina ja raamatukirjatuse juhtaja! Ennem saab kitsest kirikuõpetaja kui minust mingi kirjastuse juhataja!“
„Selline on minu kliendi soov. Mulletundub, et tal on hea vaist.“
„Vaist? Täielik sürr. Kas see inimene teab mind?“
„Ma arvan, et ta on teid näinud.““
Vestluse käigus toob ta välja kõik vastuväited, miks te seda kohta ei saa vastu võtta, kui jurist jääb endale kindlaks. Kätlin saab mõtlemiseks 5 päeva. 
Kätlin pöördub ainsa inimese poole, keda ta enda arvates usaldada saab. Kuid olukorra teeb veidi keeruliseks asjaolu, et see mees on Eesti Vabariigi president German Kork, kellega ta tutvus juhuslikult juba enne seda kui mehest sai riigipea. Pärast jutuajamist mehega otsustab Kätlin väljakutse vastu võtta.
Tööle asudes ta teab, et ei ole lihtne majanduslikult raskes seisus olevat kirjastust normaalselt toimima saada. Juba esimesel päeval kohtab ta kolleegide-alluvate vastasseisu :
„“Te ei ole hariduselt filoloog?“
„Ei ole.“
„Kes te siis olete, kui tohib küsid?“
„Ma olen kirjastuse Kirjatäht juhtaja. Ma olen mingil määral ärijuhtimist õppinud.“
„Kultuur ja äri on kaks ise asja. Kirjatäht on ennekõike kultuuriasutus,“ rõhutas Margit
„Kõrgharidust teil ei ole?“ jätkas Margit ülekuulamist.
„Ei ole.“
„Jah, preili Kätlin, kuidas on võimalik, et teie, kes te ei oma meie alal mitte mingisugust kvalifikatsiooni, asute korraga juhtima kõige auväärsemat kirjastust, mis meie riigis on?“ Margit pöördus kolleegide poole, ent toetuse asemel leidis eest mahavaatavad pilgud.“
Samal ajal kui Kätlin elab sisse uude töökohta, maadleb president Kork oma eluga. Ta ei tunne end oma ametis mugavalt. Siis tuleb tal mõte kirjutada endast raamat, samas on tal kõhklusi, kas tal ka on millest kirjutada : 
„Minu elus pole kurve, mida otsite, ei väljasõite ega möödasõite, on olnud leplik, tüütu ja igav kulgemine, kõik on olnud nii-öelda joone peal, aga ma usun, et rusuv harilikkus ja värvitus, otse öeldes akromaatilisus teebki mu elu ja seeläbi ka tulevase raamatu ebaharilikuks.“
Mis saab aga siis kui Kätlini vaatevälja ilmub presidendiproua ning mees, kellega Kätlin on suhtes olnud osutub valelikuks reeturiks? Ja milliseks kujunevad tema suhted eduka ärimehe Ralf Annemaaga, kes soovib vaid naist õnnelikuks teha?  
Kas autor suudab lugejat üllatada või on lõpp juba ette teada?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar