Pobeda 1946

Ilmar Taska

Tallinn : Varrak, 2016

Ilmar Taska debüütromaan „Pobeda 1946“ räägib ühe väikese poisi loo Stalini režiimi meelevalda jäänud Eestis. Ilmar Taska on tunnustust leidnud nii filmi, teatri, televisiooni kui ka kirjanduse valdkonnas. Raamatu tegevuse ajaks valis autor 1946. aasta  enda sõnul kahe sündmuse pärast: Churchill pidas kõne raudsest eesriidest  ja alustati sõiduauto Pobeda tootmist. 

On aasta 1946. Endiste sõjaliitlaste Nõukogude Liidu ja Suurbritannia suhted on jahenenud. Väike iseseisev Eesti on jäänud Vene mõjutsooni. Estonia teatri ooperisolisti Johanna ja BBC raadiouudiste diktori Alani vahele langeb raudne eesriie. Nende ainsaks ühendussillaks on jäänud raadio. Johanna kuulab mehe häält BBC kanalil ja Alan saadab naisele teateid eetris kõlavate heliplaatide kaudu. Reaalsuse kiuste hakkavad nad planeerima kohtumist Moskvas. Johanna õde varjab samal ajal oma meest – endist iseseisvuse eest võitlejat – juba teist aastat tagatoas suletud kardinate taga. Tänaval mängib vaid nende kuueaastane poeg, keda köidab uhiuus auto Pobeda ja selle juht – salapärane onu, kes laseb tal autoroolikeerata. Sõprus onu ja poisi vahel mõjutab kõigi pereliikmete saatust. Poisi õlgadele langeb raske saladuste koorem ja kannab ta süütust lapsepõlvest ohtlikku sõjajärgsesse reaalsusesse.

Tegevus toimub nii, kuidas töötab süsteem Eestis. Selles on kangelase positsioon alati suhteline, sest süsteem vajab ennekõike efektiivseid tööriistu. Ja kui süsteemi masina tööriistadel, nagu Pobeda-onul, tekib ootamatuid tõrkeid, kas või hetkelisi tundeid naise vastu, on ta osutunud puudulikuks ning kuulub samuti likvideerimisele. Julgeolekutöötaja on kirjutatud inimeseks, kellel on oma motivatsioon ja põhjused olla niisugune tööriist.

Ei valita vahendeid nn rahvavaenlaste tabamiseks. Kasutatakse ära lapse naiivsust ja usaldust. Võtab pisut aega, enne kui poisini jõuab teadmine, et ilus Pobeda ei kujuta headust – autost hinnalisem võib olla hoopis alati tõsine ja pahur isa.

Õnneks ei lasku autor väga üksikasjadesse kinnivõetud inimeste koleda saatuse kirjeldamisel