Stalini tütar : Svetlana Allilujeva erakordne ja tormiline elu

Rosemary Sullivan

Tallinn : Tänapäev, 2015

Kaasahaarav teos Svetlana Allilujevast, naisest, kes kogu oma elu püüdis pääseda oma isa, Jossif Stalini, nime varjust.

 „Mida tähendab sündida Stalini tütrena ning kanda kogu elu isa nime raskust, millest pole kunagi võimalik vabaneda? Ükskõik kuidas Svetlana Allilujeva ka üritas, ei pääsenud ta kunagi Stalini varjust. Ta kurtis : „Kuhu ma iganes läheksin, Austraaliasse või mõnele saarele, jään ma alati oma isa nime poliitvangiks.““

Svetlana ise jagas oma elu alati kahte, enne ema surma ja pärast seda, kui tema maailm täielikult muutus. Ja ta oli sel hetkel vaid 6,5 aastat vana.

Pilvitu lapsepõlv, nooreks naiseks sirgumine ja püüd leida oma tee. Kuid isa vari saatis teda igal pool. Isegi pärast isa surma ja oma perekonnanime asendamist ema neiupõlvenimega, ei jäetud Svetlanat rahule. Ta oleks olnud justkui Nõukogude Liidu omand.

Läbi valusate kogemuste õppis ta mõistma, et ei koge iial siiraid inimtundeid ning see muutis ta iseloomu ning ta hakkas inimesi kohtlema kui mängukanne.

Nõukogude Liidust põgenemine 1967. aastal 41-aastase naisena, kaasas vaid enda kirjutatud mälestuste käsikiri, oli kui kõrvakiil Kremlile. Svetlana lootis sellise teoga vabaneda mineviku painest ja luua omale uus tulevik vabas ühiskonnas.

 „11. märtsi varastel hommikutundidel astus Svetlana üle nähtamatu piiri türanniamaailma ja vabadusemaailma vahel.  Muidugi ei saanud see mingilgi moel olla lihtne. Algas tema elu teise poole rännak tundmatusse, ent kui ta lootis vabaneda oma isa nime varjust, eksis ta rängalt.“

Tegelikult algas heitlus kahe maailma vahel, võitlus südame ja mõistuse vahel. Usaldamatus ja naiivsus inimeste suhtes ei kergendanud tema elu USA-s. Hellitatud printsessina (mitmedki inimesed ütlesid ta kohta nii) ja kangekaelse naisena ei võtnud ta kuulda siiralt antud nõuandeid, tegutsedes tihti tormakalt  ja see tõi kaasa tagajärgi, mida ta ise ei olnudki võimeline lahendama.

Elu vabaduses oli vaid üks lõputu põgenemine.  Nagu oleks teda tagant kihutanud tema esivanematelt päritud mustlasveri.

Kohanedes küll pikkamööda läänemaailmaga, oli tegelikult tema edasine elu siiski vaid üks lõputu oma koha otsimine päikese all. Ta ise võttis oma elutragöödia kokku kõige paremini :

 „Sa oled Stalini tütar. Tegelikult oled juba surnud. Sinu elu on juba lõppenud. Sa ei saa elada omaenda elu. Sa ei saa elada üldse mingit elu. Sa eksisteerid ainult seoses mingi nimega“