Ei lisandu.

HELJU PETS        ÄRA UNUSTA MIND     

Tallinn : Tänapäev, 2019 

Järg autori romaanile „Meelespead“, mis ilmus 2015. 

Romaan jätkub sealt, kus eelmine raamat pooleli jäi. Ede Müller on lõpetanud Hiiumaal põhikooli ja jätkab õpinguid keskkoolis Tallinnas. Elukohaks on endise pioneerijuhi Tiiu Orgi kodu, kus teda lahkesti vastu võetakse ja koheldakse kui oma last. 

Esialgu võtab kõik uus harjumist – uued inimesed, uus linn ja uus kool.  

„1. september. Ede-Marie esimene koolipäev uues koolis. Ede magas kogu öö rahutult. Iga tunni tagant ärkas, vaatas kella. Ta ootas hommikut ja samas ka kartis. Tiiu oli lubanud esimesel koolipäeval kaasa tulla ja see rahustas natuke.“ 

Ede leiab endale pinginaabri Liliani näol sõbranna, kuigi ülejäänud klassis ei näinud olevat üksmeelt. Algul hoiab Ede kõigist klassikaaslaste tegemistest kõrvale, kuid pikkamööda harjub ta nendega ning suhted paranevad. Klassikaaslaste seas on väga erinevaid karaktereid - Margus ja Raul olid juba lasteaiast saati lahutamatud sõbrad, Nikolai Smirnov ehk Kolja oli klassi naljahammas, pinginaabri Liliani vend õpib hoopis vene koolis. Lapsed olid pärit eesti-vene peredest ja see lõi teistsuguse õhustiku. 

„Ede imestas, kuidas vene nimedega ja eesti nimedega õpilased ühes klassis koos õpivad. Vene nimedega õpilased rääkisid korralikult eesti keelt, aga vene keele tundides nägid nad samuti vaeva grammatika õppimisega kui teised.“ 

Edel tekivad esimesed kiindumused, kõigepealt klassivend Marguse näol ja seejärel tõsine armastus klassivend Koljaga. Kuid ometi teeb tüdruk poisile haiget ja näib, et seegi suhe puruneb. Kuid noored lepivad. 

Ede lõpetab kooli, astub ülikooli ja Koljaga on neil imeilus kirjavahetus. Kuid siis sekkub nende suhtesse Tiiu ema Esna ja noorte suhe katkeb. 

Ede kohtub Taneliga ja abiellub üsna varsti. Mees on temast 8 aastat vanem ja elus kogenum ning Edele tundub, et sellist kogenud inimese ta oma ellu just vajabki. Siis sünnivad lapsed ja elu liigub oma vaikset rada. 

Kooli ajal pinginaabri kodu külastades kohtus ta karkudega mehega, kes luitunud linnaosa maja ees koos teiste meestega suitsu pahvis. Aastaid hiljem saab ta teada selle mehe nime: 

„Ede avas passi ja luges : „Hugo Müller...“ 

Kuum jutt käis Ede südamest läbi, kõrvus hakka kohisema. Ta vaatas altkulmu kahte karku, üht lõdvalt rippuvat püksisäärt, kulunud puhvaika hõlma. Ede vedas pilgu aeglaselt mehe kortsulisse näkku ja edasi silmadesse, mis olid meelespeavärvi.“ 

Aastad mööduvad, elu viib Ede tagasi Hiiumaale ja ühe reisi ajal Moskvasse kohtub naine ootamatult taas Koljaga. Hetkega on selge, et nende armastus ei ole kuhugi kadunud.  

Koos nende vaikse armastusega muutub ka elu. Eesti saab tagasi oma iseseisvuse, elu muutub keerulisemaks, lapsed kaugenevad ja Taniel muutub aina imelikumaks. Pärast Kolja ja Tanieli surma kaotab ka Ede elutahte.  

MART KADASTIK   
PRESIDENDI VASTUVÕTT   
Tallinn : HEA LUGU, 2019

Romaani peategelaseks on 29-aastane noor naine Kätlin Kuusik. Ta töötab igapäevaselt kohvik-sööklas ja oma elus on ta läbi lugenud vaid ühe muinasjuturaamatu. Tema ärikooli õpinguid jäid, vastuseisu tõttu rektoriga, lõpetamata. Kuid ta on töökas, otsekohene ja nutikust tal jagub.
Ühel päeval tuleb Kätlini juurde jurist Arvo Timusk, kes teeb talle uskumatuna näiva pakkumise, et Kätlin asuks kirjastuse Kirjatäht juhatajaks. See olevat kirjastuse omaniku, kelle nime härra Timusk avaldada ei saa, enda suur soov. Naine ei suuda seda uskuda, arvates, et keegi teeb tema kulul halba nalja :
„„Palun öelge lõpuks ära, mida see müstiline omanik minust tahab?“
Ta tahab, et asukiste tema firma juhiks. Kirjatähe juhatajaks“
Kätlin lõi kaks kätt plakatades kokku.
„Keegi on ogaraks läinud!“
„Tummaks te tõesti ei jäänud“, sõnas Arvo Timusk.
„Mina ja raamatukirjatuse juhtaja! Ennem saab kitsest kirikuõpetaja kui minust mingi kirjastuse juhataja!“
„Selline on minu kliendi soov. Mulletundub, et tal on hea vaist.“
„Vaist? Täielik sürr. Kas see inimene teab mind?“
„Ma arvan, et ta on teid näinud.““
Vestluse käigus toob ta välja kõik vastuväited, miks te seda kohta ei saa vastu võtta, kui jurist jääb endale kindlaks. Kätlin saab mõtlemiseks 5 päeva. 
Kätlin pöördub ainsa inimese poole, keda ta enda arvates usaldada saab. Kuid olukorra teeb veidi keeruliseks asjaolu, et see mees on Eesti Vabariigi president German Kork, kellega ta tutvus juhuslikult juba enne seda kui mehest sai riigipea. Pärast jutuajamist mehega otsustab Kätlin väljakutse vastu võtta.
Tööle asudes ta teab, et ei ole lihtne majanduslikult raskes seisus olevat kirjastust normaalselt toimima saada. Juba esimesel päeval kohtab ta kolleegide-alluvate vastasseisu :
„“Te ei ole hariduselt filoloog?“
„Ei ole.“
„Kes te siis olete, kui tohib küsid?“
„Ma olen kirjastuse Kirjatäht juhtaja. Ma olen mingil määral ärijuhtimist õppinud.“
„Kultuur ja äri on kaks ise asja. Kirjatäht on ennekõike kultuuriasutus,“ rõhutas Margit
„Kõrgharidust teil ei ole?“ jätkas Margit ülekuulamist.
„Ei ole.“
„Jah, preili Kätlin, kuidas on võimalik, et teie, kes te ei oma meie alal mitte mingisugust kvalifikatsiooni, asute korraga juhtima kõige auväärsemat kirjastust, mis meie riigis on?“ Margit pöördus kolleegide poole, ent toetuse asemel leidis eest mahavaatavad pilgud.“
Samal ajal kui Kätlin elab sisse uude töökohta, maadleb president Kork oma eluga. Ta ei tunne end oma ametis mugavalt. Siis tuleb tal mõte kirjutada endast raamat, samas on tal kõhklusi, kas tal ka on millest kirjutada : 
„Minu elus pole kurve, mida otsite, ei väljasõite ega möödasõite, on olnud leplik, tüütu ja igav kulgemine, kõik on olnud nii-öelda joone peal, aga ma usun, et rusuv harilikkus ja värvitus, otse öeldes akromaatilisus teebki mu elu ja seeläbi ka tulevase raamatu ebaharilikuks.“
Mis saab aga siis kui Kätlini vaatevälja ilmub presidendiproua ning mees, kellega Kätlin on suhtes olnud osutub valelikuks reeturiks? Ja milliseks kujunevad tema suhted eduka ärimehe Ralf Annemaaga, kes soovib vaid naist õnnelikuks teha?  
Kas autor suudab lugejat üllatada või on lõpp juba ette teada?

Vanaisa = Grandfather  

MARKO MÄETAMM 

Tartu : Paranoia Publishing Group Ltd, 2019  

Marko Mäetamme lasteraamat “Vanaisa” on väike lähiajaloo koolitund õpilastele. Kuidas elasid  1970-ndatel Eestis inimesed, kellel olid sugulased välismaal. 

Lisaväärtus raamatule on inglisekeelne paralleeltekst. 

Aga täiskasvanule? Kui palju on eestlasi, kes ütlevad: “See on minu lugu!” Olen üks neist . See on minu lugu, sõna sõnalt, lehekülg leheküljelt. 

Vanaisa elas Kanadas, õigemini Kanaadas, sest just sedamoodi pikalt a-tähte venitades seda kauget ja kättesaamatut maad hääldati. 

Mika vanaisa nii kaugel elas, kuidas ta sinna sattus?  Sellest lapsega ei räägitud, laps ei osanud ka küsida. Miks oli vanaema jõulukuuse tuppatoomisel hirmul, miks oli vanaema “erilise tähelepanu all”? 

Kaks muinasjutulist ja igavesti mällu sööbinud kohanime – Toronto ja Ontario. 

Siis tulid ka mõned käegakatsutavad asjad, kuigi pakkide saamist kardeti. 

Kui ilusad postkaardid! Kuldsed, hõbedased, inglitega. Nukk, pehme nagu siid, silmad käivad kinni– lahti. 

Käidi kohtumas inimestega, kellel oli õnnestunud sugulaste juures Kanadas käia. Ka pakke ja kirju toodi kaasa ning need oli vaja toimetada õigetele inimestele. 

Marko Mäetamm räägib ajast, kui tema isal õnnestus oma isal külas käia.  Mis uued asjad tulid meie ellu! Näts, velvetpüksid, raadiokassetikas, t-särk, kuluvad teksapüksid, värvilised ajakirjad, paljaste naistega pastakad, lahtikäiv vihmavari ja mis kõik veel. 

Aga kõigil nii hästi ei läinud. Minu vanaema avaldus lükati korduvalt tagasi. 

Marko Mäetamme isa sai oma isaga paar kuud enne surma kohtuda, kuid matusele ei pääsenud Eestist keegi, süüdi nõukogude bürokraatia. 

Meie sugulased tulid külla 1988. aastal, kaasas küllakutsed vanaisa kolmele tütrele. Vanaema oli siis juba mitu aastat surnud. Algas piinarikas asjaajamine. Kõigepealt võtsid viisad aega nädalaid. Lennukipiletite järjekorras tuli seista kolm ööd ja päeva. Võtsime 6-7 pileteid sooviva inimesega kampa ja jagasime valvekorrad ära. Lõpuks said need asjad korda ja sõit oli ukse ees. Eelmisel päeval helistati Kanadast, et vanaisa suri – arst ütles, et vana inimese süda ei pidanud sellele pingele lihtsalt vastu. Tütred sõitsid matusele ja tõid isa tuha kodumulda. 

Nii Marko Mäetamme vanaisa kui ka kindlasti paljud teised vanaisad lootsid nii väga, et kunagi elavad nad koos peredega oma Kanada majas või korteris. 

Nelli Orgmaa, August Pärna tütretütar