Paha paik

Gillian Flynn

New York Timesi bestseller

Kirjastus Varrak  2015

Ameerika kirjandusest leian harva midagi, mis mind tõeliselt köidaks, seepärast ootas raamat oma lugemisjärge päris pikalt. Ometi osutus just see romaan üheks viimase aja põnevamaks lugemiseks. On see kriminaalromaan? Või psühholoogiline – süüvimine inimvaimu põhjatusse sügavusse? Või inimese kujunemine lapsepõlvetraagikast normaalseks (või mitte)  ühiskonnaliikmeks?

Lugu ise justkui lihtne. 7-aastane Libby näeb/kuuleb pealt oma ema ja kahe õe mõrva, 15-aastane vend Ben mõistetakse süüdi ja eluaegset vanglakaristust kandma. Nüüd, 24 aastat hiljem, kistakse mõrv müsteeriumide fanaatikutegrupi poolt uuesti päevavalgele, sest arvatakse, et Ben ei ole seda tapatalgut sooritanud.  Üleni negatiivsust õhkav Libby, kes pole päevagi töötanud ja elab nagu juhtub, nõustub lõpuks tollaseid sündmusi meenutama, kuid ainult sellepärast, et talle lubatakse selle eest raha. Kuid nüüd kerkivad küsimused, sh kes siis tappis kui seda ei teinud Ben?  Oma otsingutes jõuab ta tõeni, arvata võib, et koos sellega suudab ka ta oma raskest taagast vabaneda.

Lugejat viib autor paralleelselt minevikku, loo hargnedes avanevad nii ema kui vend Beni sisemaailm, nende arusaam ja võimalus eluga hakkama saamiseks.

Raamatut on peetud süngeks, tumedaks, painavaks. Mina pakuksin – mõtlemapanevaks. Siin ei olnud ju tegelikult sellist hävitavat kurjust, pigem 1980ndate süvenev narkomaania noorte seas, ärahellitatud rikkurite võsukesed, nohik, kes otsib tähelepanu, majanduslanguse käes vaevlev farm, rikutud psüühikaga ja vanemateta kasvanud tüdruk. Olude kokkusattumisel – „totaalne häving“.