12. märts 2018


LEELO TUNGAL    NAISEKÄE PUUDUTUS EHK SELTSIMEES LAPS JA ISA
 Tallinn : Tänapäev, 2018  

 Kauaoodatud 3. osa triloogias, mille eelmised osad olid “Seltsimees laps ja suured inimesed” ning “Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed”.
Väike Leelo ootab isaga endiselt ema koju ja vaatleb suurte inimeste elu oma pilguga.
Kuigi on raskusi ja lõputuid ootusi täis 1950-ndate algus, on väikesel Leelol ikkagi vahva lapsepõlv. Vaatamata kahtlustele ja varjamistele, osatakse leida rõõme, visatakse nalja ja elatakse edasi igapäevast elu.
Autoril on suurepärane anne sisse elada 6-aastase tüdruku maailma, kirjeldades humoorikalt ja kaasahaarvalt Leelo mõtteid ja tundeid. Ja kogu oma lapse osavusega võitleb väike tüdruk endale armsate inimeste eest :
„Tata avas silmad ja ohkas vaikselt.
„Jäta kohe suremine järele!“ kamandasin nii kurjalt, kui oskasin.
„Kui sa ära sured, siis... siis ma ei mängi enam sinuga!“
„Hmm...“ kostis tema ning tõusis muiates istukile“
Leelo on väga terane laps, kes tahab kõikjal kaasa lüüa ning talle sugugi ei meeldi kui ta siis minema saadetakse kui täiskasvanute vahel põnevad jutud hargnevad, kus temagi tahaks sõna sekka öelda.
Ja väike laps oskab näha suurte inimeste muresid hoopis teistsuguse pilguga, mis toob kaasa vägagi humoorikaid olukordi ning tihti paneb Leelo oma naljakate ütlemistega täiskasvanutelgi silmad särama ja toob naeru näole.
Sattudes sageli tragikoomilistesse olukordadesse püüab Leelo selles kahepalgelises stalinlikus maailmas olla võimalikult hea laps ja teha kõik, et ema tagasi koju tuleks. Sest kõigi tema lapse mõtetes kumab läbi väikese Leelo igatsus ema järgi, kes ei tule ega tule sealt kaugelt Siberist tagasi :
„Aga memme ei tulnud ega tulnud – ei maipühadeks, ei oktoobripühadeks ega ka jõuludeks, mida koolis nimetati hoopis näärideks. Ja isegi siis, kui Posti-Juss tõi tatale mitme pruuni pitseriga ümbriku Moskvast, polnud selles teadet memme kojusaabumise kohta, nagu tata värisevate kätega pitsereid lahti murdes arvas“.
Kuid lõpuks ometi on midagi muutumas. Ja siis saabub ka Leelo ema koju.

2. veebruar 2018

Verev keskpäevataevas
Sebag Montefiore, Simon
Tallinn : Varrak, 2017
Tunnustatud ajaloo raamatute autor jätkab Moskva triloogia 3. raamatuga.
On II maailmasõda, aasta 1942 Stalingradi lähistel stepis, kus toimuvad 20. sajandi viimased suuremad ratsaväelahingud.
Gulagi vangidest on moodustatud karistuspataljon, kes peab elu hinnaga tagasi hoidma sakslaste tungimise Stalingradi. Romaani peategelaseks on selle karistuspataljoniga liitunud juudi rahvusest kirjanik Benja Golden. Kuna ta mõisteti vangi kuritegude eest, mida ta ei sooritanud, siis tema ainuke võimalik „süü“ lunastamine on võidelda ja verd valada.
10 päeva jooksul, mil romaani tegevus toimub, saadetakse Benja Golden ja tema kaaslased, kes olid Gulagis erinevate süütegude tõttu, vaenlase tagalasse ning nad teavad, et tegelikult on see enesetapumissoon.
„Stavka korraldused : „Iga armee peab moodustama tõrjeüksused (kaksada meest) ja paigutama need kõigi ebastabiilsete diviiside taha. Igasuguse taganemise korral peavad nad paanikaõhutajad ja argpüksid koha peal maha laskma... Ei sammugi tagasi ... me juba õpetame välja vangidest koosnevaid karistusüksusi."
Kui palju saab Benja aga oma kaaslasi usaldada, sest tundub, et igaüks neist võib olla ka reetur. Või ta siiski eksib? Nende päevade jooksul on tema ainsaks truuks kaaslaseks hobune Hõbesokk. Loom, kes päästab tema elu mitmeid kordi ja jääb talle truuks kuni lõpuni.
Teiseks peamiseks tegevusliiniks on itaallannast meditsiiniõe Fabiana Bacigalupe ja Benja armulugu. Naine päästab haavata saanud Goldeni elu ja aitab tal põgeneda, et teda kui juuti fašistide poolt ei tapetaks. Põgenemise käigus lahvatab nende vahel tõeline kirg. Kuid kas see saab ka kestma jääda olukorras, kus käib sõda ning nad kuuluvad vastasleeridesse?
„Õhustik nende vahel muutus ja äkitselt oli Benja tunnete võimuses ja ta teadis, et naine tunneb samuti. Nad olid olnud ühendatud sellest hetkest peale, kui olid teineteist esimest korda näinud, pärast seda, kui Fabiana oli kuuli haavast välja võtnud. Nüüd näis nendevaheline ruum olevat risti-rästi kuldseid niite täis – nagu koiduaegne kaste ämblikuvõrgus. Kui tihti seda ühe inimese elu jooksul juhtub?“
Autor suudab oma romaanis kaasahaarvalt kirjeldada südmusi ja luua mitmepalgelisi karaktereid. Ajalooliste isikuid kasutades, lisab Sebag Montefiore romaanile tõetruudust II maailmasõja sündmusi kirjeldades.
See on lugu vaprusest ja armastusest, surmast ja ellujäämisest, reetmisest ja lootustest.

Lugege kindlasti ka Moskva triloogia eelmisi romaane „Šašenka“ ja „Ühel talveööl“.