14. juuli 2017

Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat

APTEEKER MELCHIOR JA GOTLANDI KURAT   
INDREK HARGLA            
Tallinn : Raudhammas, 2017
Kuues raamat Indrek Hargla ajalooliste kriminaalromaanide tsüklis, kus kuritegusid lahendab Tallinna apteeker Melchior Wakenstede.

Romaani sündmused viivad lugeja aastasse 1433, kui äsja on tööd alustanud esimene linnakool ja Tallinnat on tabanud äikesetormi tagajärjel ränk tulekahju, mis hävitab vanalinnas mitmeid olulisi hooneid.  
Apteeker Melchior ootab kannatamatult sõnumeid pojalt, kes Lübeckis ametit õpib, kuid saab ühel maikuu päeval temalt üpris kummalise läkituse :
„[...] Sind, kallis isa pean ma aga hoiatama, et püha Luukase päeva aegu asus Lübeckist Tallinna poole teele mees, kelle nime ega nägu ma ei tea, aga ta tuleb kurjade kavatsustega, et inimesi tappa. Sa pead olema valvas, sest ta võib ka sulle surma tuua. [...]“
Poeg kirjutab, et Tallinnasse on tulnud mees, keda hüütakse Gotlandi kuradiks. Kes ta on, miks ta Melchiori vihkab või mida ta Tallinnas teeb, seda poeg ei tea.
Samal ajal palub kaupmees Duseborgh oma surivoodil Melchioril lahendada ühe vana veretöö saladus. Duseborgh oli aastakümneid tagasi aidanud kedagi tappa ja ta vannutab Melchiori, et too aitaks õiglusel võidule pääseda, aga nii, et süütud ei kannataks. Ainsaks vihjeks on surija kummalised viimased sõnad ja kuus hõbedast sõlge.  Kas vanamees oli haigusest segane või oli tema sõnades tõde?
Ja vaevalt jõuab Melchior uurimist alustada, kui vanade pattude viirastused varjusurmast ärkavad.  Kõigepealt tapetakse Melchiori noor õpipoiss, vana Dusenborgi tütrepoeg Ludolf, kes oli väga andekas ja tark poiss ning väga hea mäluga. Mida sellist oli poiss kuulnud või näinud, et pidi surema?  Ja vana apteeker vannub, et paljastab poisi mõrvari, et too saaks igati õiglase karistuse sellise võika kuriteo eest.
Kuid Melchior ei saa asjadest kuidagi selgust. Lõpuks otsustab ta minna Pirita kloostrisse, et nõu pidada seal aednikuna töötavalt tütre Agathaga.  Ja too aitabki isal lahti harutada keerukad sõlmed, näidates, millist teed pidi Melchior tõe teada saamiseks edasi peaks minema.
Üsna pea veendub Melchior, et Gotlandi kurat on tõesti Tallinnas ja on oma järgmiseks ohvriks valinud Melchiori enda. Näiliselt enese kaitsmiseks rändab ta Tartusse, kuid tegelik eesmärk on Dusenborgi suguvõsa mineviku uurimine. Siis ehk saab Melchior asja ka lahendatud.
Tagasi Tallinnas, ei jää apteekril muud üle kui võtta appi kavalus, et mõrvar end ise paljastaks :
Melchior hingas kiiresti sügavalt sisse ja sundis ennast hästi rahulikuks. Ta oli nüüd alustamas ühte oma elu kõige suuremat valemängu ja kõige räigemat pettust. Ta pidi hoolikalt lõksu üles seadma ja lootma, et ahela kõige nõrgem lüli murdub.“

Romaani teine tegevusliin toimub Lübeckis, kus Melchiori pojast on saamas salamõrtsukate vennaskonna liige, ta võitleb oma armastuse eest ja jahib suguvõsa needuse saladust. Tema isa aga ei tea midagi poja tõelisest olukorrast.


10. juuli 2017


TULELAPS 
Tremayne, S. K
Tallinn : Pegasus, 2017
Kui 30-aastane Rachel Daly abiellub lühikese tutvuse järel endast 10 aastat vanema äriõiguse advokaadi David Kertheniga, loobudes oma tööst ja iseseisvast elust Londonis, et asuda elama abikaasa perekonnale juba põlvkondi kuulunud Carnhallowi häärberisse Lääne-Cornwallis, on naise sõbrad tõeliselt üllatunud.
Kuid Rachelile hakkab uus kodu kohe meeldima, ta hakkab armastama oma õrnahingelist kasupoega Jamiet ning tulevik näib tema jaoks vaid rõõmu pakkuvat.
Kui Rachel püüab sisse elada oma uude ellu, viies end kurssi perekonna häärberi sajandite vanuse ajalooga, õppides tundma oma kasupoega ja planeerides oma edasist elu, hakkab Jamie äkki kummaliselt käituma :
„Astun autost välja ja naeratan oma kasupojale.[...] Jamie vastab napi naeratuaega – kuid peatub samas, jääb seisma, nagu oleks sillutise külge kasvanud, ning seirab mind pika, kummalise, keskendunud pilguga. Otsekui ei mõistaks ta, kes ma olen või miks ma siin olen. Ehkki oleme nüüd juba nädalaid kõrvuti elanud.
Püüan rahulikuks jääda. Tema käitumine on kummaline – ent ma tean, et ta leinab ikka veel oma ema. [...].
Kas ta jääb veel kauaks nõnda tardunult vaikima? Ma ei jaksa seda taluda. Kummaline olek püsib veel mitu piinarikast sekundit. Siis ta leebub.“
Iga järgnev kummaline käitumine ja häirivad märkused Jamie poolt panevad naise kahtlema, kas poiss ikka kannatab ema surmast tingitud trauma taga järjel või on Jamie eesmärk karistada teda, Rachelit, et too tungis nende ellu.
Ometi ajendab miski Rachelit uurima minevikku ja ta avastb nii mõndagi, mida David ei ole talle rääkinud :
„Üle toa läinud, leian pähklipuust nurgalaualt oma sülearvuti. Avan selle, kõhklen hetke, tõmban sügavalt hinge ning tipin siis kiirustades otsingumootorisse : „Nina Kertheni surm“.
Ma pole seda kunagi varem teinud : selleks ei paistnud olevat vajadust. David rääkis mulle, et Nina on surnud. Ta kirjeldas seda traagilist sündmust : Nina kukkus Morvellanis šahti. [...]
Mu sõrmed värisevad, kui ma lehte kerin ja mõnel tõenäoliselt sobival saidil klõpsan. Kohalikud uudised. Kenasti võrgumaailmas tallele pandud.
Laipa pole leitud.
Sukeldujad otsivad ikka veel, kuid ei ole midagi avastanud.
Surnukeha jäigi leidmata.
Jamiel on õigus. Surnukeha jäigi leidmata. Ometi asub Zennoris haud. Koos epitaafiga“
Davidile ei meeldi Racheli tungivad küsimused mineviku kohta ja tema seletus paneb naise veel rohkem kahtlema. Kuidas ikkagi tegelikult suri Nina ja kas tema surmast teatakse rohkem kui räägitakse?
Jamie aga jätkab vihjete tegemsi. Kui jõuab kätte jõulukuu, hakkab Rachelile tunduma, et tõeks võib saada kasupoja hirmunult lausutud sõnad talle : „Jõuludeks oled Sa surnud“.
Ja siis juhtubki midagi täiesti uskumatut, mis viitab, et Racheli ja Davidi abielu läheneb oma vääramatu lõpuni.

Kas on aga asjad nii nagu Rachelile näivad või on need vaid naise luulud?

23. mai 2017

CORNWALLI TAEVA ALL pilt
CORNWALLI TAEVA ALL   
Liz Fenwick
Tallinn : Varrak, 2017
Demelza Williams kaotab pugejaliku kolleegi ja enese naiivsuse tõttu oma unistuste töö arhitektina ning läheb lahku oma elukaaslasest, kes teda alatul kombel ära kasutas. Ja seda kõike ühe päeva jooksul.  Lisaks veel lein alles hiljuti kaotatud ema pärast ja Demi on justkui kaotanud pinna jalge alt.  Sellises olukorras otsustab ta sõita vanaisa juurde Cornwalli.
Kui Victoria Lake abikaasa ootamatult autoõnnetuses surma saab, on naine veendunud, et lõpuks on ta saanud selle, mida üle kõige ihkas – tagasi oma lapsepõlvekodu Boscaweni mõisa. Ja tal on sellega suured plaanid.
Milline on aga Demelza ja Victoria üllatus kui hr. Lake testamendi lugemisel kohtuvad need kaks naist ning mõlemil tuleb arvestada ootamatusega, et on Boscaweni pärijad. Nad peavad saavutama üksmeele, et mõis päästa.
Victoria ei suuda leppida, et peab jagama kellegi võõraga midagi, mida armastab üle kõige, Demi aga ei taha teha koostööd teda vihkava naisega. Lisaks on ta veendunud, et on selles majas juba varem viibinud. Aga ta ei mäleta midagi oma varasest lapsepõlvest, vaid tal on tunne, et selle majaga ei seo teda meeldivad mälestused.
„Kuuldes kruusa krudinat sissesõiduteel silus ta juukseid ja läks välisukse juurde. Ta pidi panema Demelza end nii halvasti ja ülearusena tundma kui vähegi võimalik. Ei mitte halvast, vaid süüdi. Demelzal polnud Boscawenile vähimatki õigust, kuigi Victoria pidi tunnistama, et midagi tal siiski oli õigus Charlesilt lisaks geenidele saada. [...]
Victoria pilk liikus Samilt autost väljuvale Demelzale. Neiu oli kahvatu, lausa ebaloomulikult kahvatu. Isegi nätske nahaga Charlesil oli olnud näos rohkem värvi. Kas see tüdruk üldse värskes õhus ei viibinud? Demelza avas suu ja see vormus o-kujuliseks. Ning siis kukkus ta maha ja Sam jooksis teda teda üles tõstma. [...]
Demi värises. Talle oli pehme tekk peale pandud. Ta vaimusilma eest kihutasid läbi pildid – hiiglased ja silmad – ning ta tundis suus kopitanud ingveri-pähkliküpsiste maitset. Ta polnud seda painajat enam aastaid näinud, kuid siin, Cornwallis, tungisid need kujutuspildid ikka ja jälle ta argiteadvusse. Aga mitte hiiglane ja silmad polnud teda jalust nõrgaks võtnud. Vaid see uks. See uks oli talle tuttav.“
Lake´de advokaat Sebastian Roberts ja aednikuna töötav Sam Stuart püüavad mõlemit naist mõista ja toetada. Ja nad on äärmiselt kannatlikud.
Pidevad kokkupõrked, peaaegu loobumised ja uued plaanid ning lõpuks teineteisega leppimine, viivad selleni, et kaks naist, kellel on toeks armastavad mehed, lõpuks ühendavad siiski oma jõud, et taastada neile nii oluline mõis.

Ja elul on naistele veel varuks nii mõnigi üllatus.

18. aprill 2017


NÕIATANTS
Margus Sanglepp
Tallinn : Tänapäev, 2017
„Nõiatantsu“ tegevus viib lugejad 17. sajandi lõpu Eestimaale, kui sealt on üle käinud sõjad, katk ja nälg. Oli aeg, kus levis ebausust tingitud nõiajaht.
Romaani keskmes on Paeste küla talurahvas ja mõisaelanikud. Kui õnnetuse tagajärjel põleb maha väga vana külakirik ja tules hukkub ka kohalik kirikuõpetaja, lisaks veel tabab maad ikaldus, hakkab kohalik rahvas külamoori õhtusel süüdistama Sooääre peremeest Arot ja tema abikaasa Ehat, kelle tütrel oli sündides nõiamärk otsa ees.
„Ennustaja ja ravitseja Põrna-Kai esines igal võimalusel oma versiooniga, mida adrakohtunik oli keeldunud kuuld võtmast. „Vanapagan käis maa peal raevutsemas, sest tema laps ristiti vastu tahtmist. Sooääre Aro tütrel oli sündides põrgumärk otsa ees, see on seal praegugi“, seletas vanamoor naistele. „Küllap tema pärast meie kirik maha põleski.““
Küla saab küll uue pastori, kuid Gottlieb Rennenbaum on väga jäikade vaadetega, kes sugugi ei usu maarahva siirast jumalale pühendumist, vaid pigem seda, et nad tumedaid jõude kummardavad. Pastori suureks eemärgiks saab nõiajaht saatana teenijatele.
Esialgu on kõik enam-vähem rahulik. Kui aga mõisproua Mathilda von Maydell tõllaõnnetusel hukkub ja lisaks üks armukade poolearuline külaneiu teist külaneidu nõiaks käimises süüdistab, näeb pastor oma suurt võimalust ja asub tegutsema. Kuigi maarahva seast pärit köster Karl Sandgrub (ta on tolle aja kohta saanud suurepärase hariduse) ja kohale saadetud adrakohtunik Grünewald püüavad teha kõik, et pastorit peatada, suudab too ikkagi päris suure kahju tekitada, enne kui mõisnik ise linnast kohale jõuab.
Kuid siis tuleb ilmsiks Rennenbaumi sünge minevik...
Romaan sai kirjastuse Tänapäev 2106. aasta romaanivõistlusel III koha.


6. aprill 2017

MINEVIKU KOOREM pilt
Mineviku koorem
 Nora Roberts
Tallinn : ERSEN, 2017
Ameerika menukirjaniku Nora Robertsi käesolev psühholoogiline põnevusromaan on naisest, kes väikese tüdrukuna elas üle hinge traumeeriva sündmuse, kuid suutis siiski leida endas jõudu saavutada elus edu ja taastada usu inimestesse.
11-aastase tüdrukununa järgneb Naomi Bowes ühe ööl oma isale metsa ja avastab tema võikad kuriteod. Võttes kokku oma julguse päästab ta noore neiu elu, paljastades sellega oma sarimõrvarist isa. Sel ööl puruneb Naomi lapsepõlv, muutes kogu tema edasist elu. Vaid tema onu ja tolle elukaaslase ning venna Masoni armastus aitavad tüdrukul jääda mõistuse juurde ning saavutada edu oma valitud teel.
„Tüdruk ei teadnud, mis ta üles äratas, ja kuigi ta elas seda ööd edaspidi veel palju kordi läbi – kuhu iganes painajaunenägu ta ka viis -, ei saanudki ta seda teada“
Täiskasvanud naisena on Naomi vahetanud oma nime ja temast on saanud edukas fotograaf. Ühel päeval peatudes Sunrise Coves, armub ta seal suurde vanasse majja. Ta ostab selle ära ja asub koos kohalike ehitusmeistritega seda taastama, lootuses saada endale lõpuks, pärast pikki rännuaastaid, tõeline kodu. Ta ei oska arvata, et lisaks kodule saab ta endale tõelised sõbrad ja armub esimest korda elus – Xander Keaton on kui tormituul, mis naise endasse haarab.

Remont edeneb jõudsalt, Naomi elu muutub rahulikumaks. Kuid siis vapustavad väikelinna kahe kohalikku naise mõrvad. Ja nende laibad on jäetud Naomi „tagaõuele“. Lisaks avastab tema FBI agendist vend, et laipade leidmiskohad on seotud õe pildistamistega. Ja järgmine ohver on tõenäoliselt Naomi ise. Kogu vahepeal saavutatud meelerahu ja tasakaal löövad taas kõikuma ja naisel on tunne, et ta ei pääse iialgi mineviku koormast. 

14. märts 2017

Mälestuste talletaja tütar
Mälestuste talletaja tütar
Edwards, Kim
Tallinn : Ersen, 2017
Ameerika kirjaniku Kim Edwardsi psühholoogiline romaan saab alguse ühel 1964. aasta talveõhtul, mil dr David Henry on sunnitud oma kaksikute sünni ise vastu võtma. Esimesena sündinud laps, poeg, on täiesti terve, kuid arst mõistab kohe, et tema järgmisena sündinud tütrel on Downi sündroom. Arst teeb murdosa sekundi jooksul otsuse, mis muudab kõigi nende elu igaveseks – veendes ennast, et tema motiivid on head. Ta palub Caroline’i nimelisel meditsiiniõel lapse hooldekodusse toimetada. Selle asemel pageb naine teise linna ja kasvatab lapse enda tütrena üles.
Milliseks muutub peategelaste elu pärast nii ränka otsust ei osanud dr David ette näha. Romaan on kahetsusest ja lunastusest minevikust painatud tegelaskujudega.Kindlasti on tegemist suure armastusega, kuid valedele üles ehittatud elu ei lase olla õnnelik.

See südantliigutav lugu on suurepäraselt kirjutatud ja nauditav lugemine.

9. märts 2017

Viimastel aastatel eestlaste lugemislauale jõudnud prantsuse nüüdisaegne kirjandus.
Soovitab Triinu Tamm. „Loomingu Raamatukogu“ peatoimetaja ning tõlkija 
 Menukirjandus

PAULINE RÉAGE. Neiu O lugu”. (Tõlkinud Jana Ipatova, Eesti Raamat, 2013.)
EMMANUELLE ARSAN, pseud. Esimene raamat, Inimsuse õppetund”. (Tõlkinud Pille Kruus, Varrak, 2013.)

EMMANUELLE ARSAN, pseud. Teine raamat, Antisüütus”. (Tõlkinud Pille Kruus, Varrak, 2014.)
DAVID SERVAN-SCHREIBER. „Kehale meeldib tõde : artiklid 1999-2011”. (Tõlkinud Madis Jürviste, Varrak, 2014.)

DAVID SERVAN-SCHREIBER. „Vähi vastu : uus eluviis: kuidas muuta oma toitumist ja kaitsta end keskkonna mõjude eest”. (Tõlkinud ja eessõna Mart Paberit, Varrak, 2009, kordus 2014.)

DAVID SERVAN-SCHREIBER. „Stressist vabaks ilma ravimiteta”. (Tõlkinud Laine Hone, Varrak 2005, kordus 2015.)

GEORGES SIMENON. „Saint-Pholieni kiriku poodu”. (Tõlkinud Helle Michelson, Eesti Raamat, 1976, Varrak, 2013.)

FRED VARGAS. „Elus või surnud”. (Tõlkinud Anti Saar, Varrak, 2008, kordus 2013.)
FRED VARGAS. „Kriidiringimees”. (Tõlkinud Madis Jürviste, Varrak, 2015.)

                                               Lastekirjandus
JEAN-LUC MOREAU. „Printsess Mimi ja draakon”. (Tõlkinud Helle Michelson, Tammerraamat, 2013.)