9. september 2016



Politseiniku tütar
Katrin Pauts
Tallinn : Varrak, 2016
Romaani peategelaseks on ajakirjanikutöös pettunud Eva, kes naaseb lapsepõlvekoju Saaremaale, et oma elus rahulikum periood teha. Paraku on koduküla hämar minevik jätnud oma jäljed kõikjale. Aastaid tagasi on kaduma läinud mitu noort neidu, kellega on seotud tema perekond, kus toimusid samuti ettearvamatud seigad. Eva eesmärgiks saab tõde päevavalgele tuua, millele külaelanikud tõrjuvalt suhtuvad. Külas on elu seisma jäänud ning inimesed kartlikud ja tõrksad.
Romaanis jätkubi põnevust lõpuni välja, mis teeb lugemise nauditavaks.

Raamatu autor Katrin Pauts on ise pärit Muhust ja töötas Õhtulehes uudiste- ja meelelahutustoimetuses.Praegu tegutseb ta vabakutselise teletoimetaja ja stsenaristina.

1. september 2016

ÜKSAINUS ÖÖ pilt
Üksainus öö
Simona Ahrnstedt
Tallinn : Hea Lugu, 2016

Romaan räägib kirest ja armastusest ning saladustest ja hiilgvalt planeeritud kättemaksust. Tegevus toimub Rootsi rahamaailma telgitagustes ja kõrgseltskonna kodudes.  Rahamaailm on teatavasti julm ja seal ellujäämiseks saavad töötada vaid kõige tugevamad  ning kõrgseltskond ei armasta võõraid.
Priviligeeritud ja glamuurses perekonnas kasvanud andekas ja veetlev aadlisoost finantsnõustaja Natalia De la Gripi on üritanud oma enda eduka tööga tõestada isale, et meestekeskses raha-maailmas võivad ka naise hiilgavalt hakkama saada.
Rasketes oludes kasvanud nägus ja karm miljardärist riskikapitalist David Hammar on ise nullist üles ehitanud oma eduka firma. Nüüd on tal vaid üks eesmärk – kättemaks ja ei kellegle muule kui De la Gripidele, haarates enda valdusesse Rootsi vanimaid ja põlvest-põlve perekonnale kuulunud ettevõte Investum.
Kuid siis ristuvad Natalia ja Davidi teed. Mehe üllatuseks erineb naine oma ülejäänud perekonna liikmetest ning David on tõsiselt naisest võlutud. Ja mõistab üsna pea, et kui ta ei saa naist unustada, võib kogu tema kättemaksuplaan lennata vastu taevast. Nataliagi ei suuda lakata mehele mõtlemast.
Lõpuks annavad nad järele nende vahelisele kuumusele ja alistuva kirele, mis neid on haaranud. Kuid vaatamata nende vahelisele tunnetele, jätkab mees kindlalt oma plaane, olles kindel, et kui kõik lõpuks avalikuks tuleb, ei pruugi naine talle iialgi andestada.
Siis aga tulevad ilmsiks saladused, millel võivad olla katastroofilised tagajärjed. Natalia ja David peavad langetama raskeid otsuseid, mis võivad muuta nende edasist elu.
Kas Natalia suudab andestada mehele enda ära kasutamist ja oma perekonna hävitamist ning kas David andestab selle pere poolt minevikus sooritatud tegusid, mis viisid kättemaksuni? Kui nii, siis ehk on kirest armastuseks kasvanud tundel isegi veel võimalus.



15. juuli 2016


Norma
Sofi Oksanen
Tallinn : Varrak, 2016
Sofi Oksaneni viies romaan „Norma“ on täiesti erinev tema eelnevatest raamatutest.
Romaan algab Norma ema Anita matustega ja avab lugejale järk-järgult Norma sünni- ning kasvuloo, jutustades samaaegselt ka vaimuhaige sõbranna Helena pere kannatustest. Normal on meeletu juuksekasv, mida tuleb ümbritseva maailma eest varjata. Lisaks tunnetab ta juuste lõhnade kaudu inimeste tundeid ja haigusi.
Norma ema töötas ühes juuksurisalongis, mida pidas tema kunagise sõbranna tütar Marion. Äri selle salongi varjus on aga palju suurem kui pealt paistab. Marioni isa on loonud äriimpeeriumi, kus tegeletakse juukseäri ja surrogaatlusega. Norma asub ema asemel juuksurisalongi tööle, et saada küsimus vastusele, mis juhtus tema emaga tegelikult ning millesse ta ennast mässinud oli. Norma aga ei tea, et ka neil on temaga oma plaan.


Kaasahaarav, kuid kohati raskesti mõistetav fantaasiasugemetega teos, mille tegevus põimub läbi juuste teemaga. Domineerima jääb mõte meeste pahelisusest ja mustadest tegudest ärimaailmas, tuues ohvriteks kehvemates oludes elavaid naisi. Raamat on kirjutatud ladusalt ja huvitavalt, kuid raske on alati aru saada mineviku ja oleviku vahelistest seostest. Mõningad küsimused jäävadki õhku rippuma

20. juuni 2016


POLITSEINIKU TÜTAR
Katrin Pauts
Sarjast „Saaremaa põnevik“
Tallinn : Varrak, 2016
Olles vallandatud oma töökohast ajalehes, otsustab Eva Niimand naasta kodusaarele, et välja selgitada, mis juhtus tegelikult rohkem kui 20 aasta tagasi kui surid üksteise järgi tema vanemad - politseinikust isa ning koduperenaisest ema ning milline on seos kõigel sellel kolme  kodukülas elanud tütarlapse saatusega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna.
Kuid naastes kodukülla Tuulegile, ei ole sealsed inimesed sugugi valmis Evat aitama, pigem välditakse temaga kõnelemist ja suhtutakse temasse isegi vaenulikult.
„Põhja-Saaremaal metsa serval tukub Tuulegi küla. Pindalalt polegi see nii pisike, aga maju on üsna hõredalt ja need on põldude vahele, jõekese kaldale ja metsa äärde hajutatud. [...].  Siinsed inimesed tavatsevad ohkida : „Meie kandis ei juhtu kunagi midagi“. See polnud nurin, vaid rahulolev tõdemus. Tuulegi polnud päris elutu. [...] Aga 21.juunil 1992 juhtus midagi päriselt. „Laske meil olla“ anub külanaine. „Rääkimine ei muuda enam midagi““.
Naine veenab saarele naasma ka noorema venna Andrease, et see teda toetaks. Kuigi vend saabub ja isegi püüab õde aidata, on tal liiga palju endaga tegemist ning Eva peab rakendama oma mõistust ja ajakirjaniku vaistu, et lahendust leida.
Kas tõesti nende vanas kodus kummitab ja seepärast külaelanikud seda paika kardavad või on asi hoopis milleski muus? Miks inimesed vaikivad?  Kas hirmust kummituse ees või oma  tumedate saladuste varjamiseks? Kui naine taipab, et miski pole nii nagu nagu näib, hakkab hoolikalt ehitatud fassaad  mõranema ning inimesed paljastavad oma tõelise mina. Ja kui mõned külaelanikud lõpuks suu avavad ning veel vanem vend Tom informatsiooniga, mida ta oli hoolikalt varjanud aastaid, ootamatult külla ilmub,  hakkab selguma ka tõde kaugete sündmuste kohta.
Ja nii leiab Eva lõpuks rahu oma hinges ja tunneb taas lähedust lapsepõlvekoduga.

„Kail on õigus, mõtles Eva. Kogu see lugu, mis oli äsja lõppenud, oli olnud ääretult keeruline. Õnnetundes seevastu ei olnud midagi keerulist. Õnn peitis end lihtsatest asjades, nagu lumepallisupp. Mis kõige tähtsam – ka selle juurde tagasi tulla oli lihtne“.

1. juuni 2016


Mees nimega Ove
Fredrik Backman
Tallinn : Tänapäev, 2016
„Kõikide meeste elus jõuab millalgi kätte hetk, kui nad otsustavad, millised mehed nendest saavad“
Ovest sai Ove, eriline tavaline mees.
Rootsi kirjanikul Fredrik Backmanil on õnnestunud teda portreteerida. Kui alustasin lugemist, tekkis mul tunne, et selliseid mehi olen Eestimaalgi kohanud: tõredaid, torisevaid, oma põhimõtetes kaljukindlalt veendunud mehi. Mida Ove mõtleb, seda ta ka ütleb...või jätab ütlemata.
Saame teada, mida kujutab endast tõsiselt oma naist leinav mees ja kuidas ihaldab ta lahkuda sellest maailmast, mis võttis talt esmalt armastatud naise ja seejärel töö. Enesetappu aga ei õnnestu kuidagi toime panna, sest teda segatakse alalõpmata. Vaikses korteriühistus juhtub ju kogu aeg asju, mis on naljakad, kurvad, masendavad ja vajavad Ove abistavat kätt. Kõike seda saadab autori humoorikas vahetekst, sest Ove on ise sealjuures üsna napisõnaline.
 Uued elanikud korteriühistus, eriti iraanlannast Parvaneh , toovad kaasa avatumat maailma ja muudavad ka leinava Ove maailma vastu huvi tundvaks, sest teda ümbritsevas maailmas peab valitsema kord ja õiglus, nende kahe asja eest võitleb ta kogu hingest.
 Ove maailmas on ainus õige automark SAAB ja sellele tahab ta eluajaks truuks jääda. Truuks jääb ta ka oma sõbrale Runele, keda ähvardab hooldekodusse paigutamine. Hoolimata sellest, et pikkadest aastatest, mis nad ühes majaühistus on elanud, on suur hulk kulunud riius olemiseks.

 Romaan on humoorikas ja nukker, kuid väga elujaatav, igati väärtuslik lugemiselamus suveõhtul.

20. mai 2016

Neli õde. Suurvürstinnade Romanovite kadumaläinud elud
Neli õde : suurvürstinnade Romanovite kadumaläinud elud
Rappaport, Helen
Tallinn : Varrak, 2016
Elasid kord neli õde – Olga, Tatjana, Maria ja Anastassia. Nende kodu asus Venemaal Tsarskoje Selos. Kuid nad ei olnud tavalised venelannad, vaid Venemaa viimase tsaari, Nikolai II, tütred. Nad olid OTMA.
Autor,  tuginedes avaldamata kirjadele, päevikutele ja mälestustele, maalib tõetruu pildi suurvürstinnade elust kuni saatusliku 1918. aasta 17. juuli hommikuni.
Olga, Tatjana, Maria ja Anastassia elasid oma elu isoleeritud keiserlikus perekonnas, kuid neil olid omad unistused, püüdlused ja mõtted. Kuigi nad olid oma vanemate, eriti aga isa, rõõmuallikad,  jäid nad paratamatult ema poolt jumaldatud troonipärijast väikevenna Aleksei varju.
Noored  neiud viibisid suurema osa oma elust range järelvalve all, kus oli väga vähe sõpru ja kust puudusid omaealiste tütatrlaste elukogemused ning tavapärased toimetused, mis tingis ka selle, et nad olid üsna eluvõõrad inimesed. Samuti mõjutas neid tugevalt tsarinnast ema pidev haigus.
Kuid kõik see muutus ühtäkki kui algas I maailmasõda ja Venemaa astus sõtta. OTMA pidi saama üleöö täiskasvanuks. Kuid kõigi üllatuseks kohanesid nad kiirelt uue olukorra nõudmistega.
Nüüd avaldus noorte suurvürstinnade tegelik olemus, nad osutusid hoolivateks, sõbralikeks, töökateks ja lihtsa käitumisega neidudeks. Kaks vanemat  tüdrukut asusid tööle halastajaõdedena, kaks nooremat täitsid lihtsamaid ülesandeid haiglates, näiteks valvasid haavatuid.
Neidude prantsuse keele õpetaja Pierre Gillardi :
„Gillardile avaldas eriti muljet nende mõtestatud suhtumine oma töösse ning asjaolu, et nende jaoks polnud mingi  probleem katta oma ilusad juuksed halastajaõdede nunnataolise linikuga ja veeta suurem osa ajast vormiriietes. Nad ei mänginud halastajaõdesid – mida Gillard aeg-ajalt teiste aristokraatlike daamide puhul täheldas -, vaid nad olid seda tõeliselt“.
Kuid siis muutus taas kõik nende elus, kui Nikolai II oli sunnitud troonist loobuma ning algas pikk  teadmatuse periood tervele perekonnale, mis lõppes nende hukkamisega.


16. mai 2016

KOIDUPALAVIK pilt
Koidupalavik
Péter Gárdos
Tallinn : Tallinna Raamatukirjastus, 2016
Kahekümne viie aastane ungarlane Miklos oli vangilaagris Budapestis. Temast on järel vaid luu ja nahk ning tal ei ole peaaegu ühtegi hammast, tal on tuberkoloos. Arst ütleb, et tal on kuus kuud elada jäänud.
1945. aastal jõuab Miklós Rootsi taastusravihaiglasse. Ta hangib teistes Rootsi haiglates paraneva 117 noore ungarlanna nimed ja aadressid ning kirjutab haigla aias puu varjus istudes kirja viimasele kui ühele neist – 117 täpselt ühesugust kirja.Ta usub kindlalt, et ühest neist noortest naistest saab tema abikaasa. Samuti usub ta, et ei sure vaatamata arstide hirmutavale diagnoosile.
Taastusravihaiglast sadu kilomeetreid eemal loeb tema kirja Lili … ja kirjutab talle igavusest vastu … sellest algab armulugu.