Litsid. 2. raamat, Naiste sõda

Mart Sander

Tõsieluline ajalooromaan „Litsid” on pilguheit Eestimaa saatuse pöördelistele aastatele 1939 – 1944, jutustatud väikese Tallinna bordelli ja sealt läbikulgevate inimeste pilgu läbi.

Armastuse toit. 1. osa, Laura lugu

Prue Leith

Tallinn : Varrak, 2016

See on Donald Oliveri  ja tema naise Maudi perekonna lugu. Neil on kolm last, kellest vanim hukkab sõjas, keskmisest saab talu edasi viija ja pesamuna Laura, kõigi poolt palavalt armastatud neiu. Ilus ja särtsakas Laura Oliver armub endisse itaalia sõjavangi Giovannisse, kes töötab nüüd lihtsa kokana. Snoobist isa vastuseisu ja raevu trotsides põgeneb Laura kallimaga Londonisse. Elu räsin noort peret kohutavalt, kuidagi suudavad nad siiski hakkama saada aga peresuhted saavad rikutud.

Ronkmust

Ann Cleeves 

Tallinn : Varrak, 2016

  

Inglise kirjaniku romaani tegevus toimub Shetlandi saarel.  Fran Hunter avastab ühel külmal jaanuarihommikul lumiselt väljalt oma teismelise naabritüdruku Catherine Rossi laiba, mille kohal tiirlevad rongad. Ta on vapustatud ja hakkab kisendama, kuid rongad jätkavad surmatantsu. Saareelanikud hakkavad kohe näpuga näitama eraklikule Magnus Taitile. Uuesti kerkib päevakorda kakskümmend aastat tagasi kadunuks jäänud väikese tüdruku lugu, keda ei leitudki, kuid kuriteo kahtlus lasub Magnus Taitil. Politseuurija Jimmy Perez ja tema ametivennad maismaalt avavad juurdluse, kahtlusaluste ring suureneb.  Fran Hunter leiab veel teisegi laiba, kes on kadunud olnud kakskümmend aastat. Jimmy Perez jätkab uurimist. Rahvuslike pidustuste ajal kaotab Fran rahva hulgas oma viieaastase tütre Cassie. Nüüd pühendatakse kõik jõud Cassie otsingutele ja Jimmy Perezil  õnnestub juhtumid edukalt lahendada.

Kriminaalromaan „Ronkmust“ on Ann Cleevesi „Shetlandi“ sarja esimene romaan. Raamatule on antud 2006. aastal Briti krimikirjanike ühingu auhind Kuldne pistoda.

Marjustini sajand : kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast

 Marju Lauristin, Margot Visnap, Ene Hion

Tallinn : HEA LUGU , 2016

Marju Lauristini enda ja kahe tuntud ajakirjaniku poolt kirjutatud raamat ühendab ühe suguvõsa ja  Eesti ajaloo,  koduse poliitika ja Euroopa probleemid.

Huvitavate küsimuste ja arutelude ning emotsionaalsete monoloogide kaudu saab lugeja teada Marju Lauristini esivanematest, lapsepõlvest,  tema mõtetest hariduse, Eesti poliitikute ja Euroopa poliitika kohta.

Pärinedes huvitavast suguvõsast ja sündinud veendunud kommunistide perre, näinud kõrvalt oma vanemate ideaalide lagunemist ja  saanud ise tunda ENSV aegse poliitika nõmedust, oskab ta anda õiglast hinnangut ajastule, mis oli Eesti inimestele keeruline.

„Olen lapsepõlvekodus palju kokku puutunud põrandaaluse kommunistliku liikumise tegelastega, kuulanud nende omavahelisi vaidlusi ja meenutusi ja võin öelda, et enamus neist olid oma revolutsioonilises nooruses pühendunud idee-inimesed, kes kujutasid tõsimeeli ette, et on võimalik luua õiglane, ilma vaesuse ja ebavõrdsuseta ühiskond. Nende särasilmsus ja õhin olid siirad, nagu see on ka praegustel noortel kapitalismi vastu protestijatel“

Õppides TÜ  ja olles aastakümneid samas ülikoolis õppejõud, suudab ta anda huvitava pildi eesti kõrgharidusest, meenutades üliõpilaselu, üliõpilasi ja õppejõude.  Erilise soojusega meenutab ta eesti ajakirjandushariduse rajajat Juhan Peeglit.

Veenvalt kirjeldab ta Eesti Vabariigi algusaastaid ja oma ministriks oleku aega, mil süda oleks tahtnud hoopis teisiti teha, kuid majanduslik olukord riigis ei võimaldanud. Ja seega elas ta neid vastuvõetud otsuseid raskelt üle.

Nauding on lugeda targa inimese mõtteid  ja arvamusi Eestis toimunu  ning hetkel toimuva kohta.  Ja ta oskab ja julgeb olla kriitiline. Eriti Eesti tipp-poliitikutest rääkides.

Olnud mõnda aega eemal aktiivsest poliitikast, püüab ta nüüd Euoopa Parlamendis olles veel midagi ise ära teha Eesti ja Euroopa heaks, et ei jääks vaevama mõte,  kuidas kõik oleks võinud olla.

Kas Marju Lauristinist oleks võinud saada Eesti president? Ta ise vastab sellele küsimusele nii :

„Kui oled nõustunud presidendiks kandideerima, pead valituks saades arvestama viie aastaga. Mulle ei ole enam viite aastat antud. Võibolla on mulle füüsiliselt antud viis, kümme aastat. Aga vanadus annab märku, millest on tõsiselt kahju“.