20. juuni 2016


POLITSEINIKU TÜTAR
Katrin Pauts
Sarjast „Saaremaa põnevik“
Tallinn : Varrak, 2016
Olles vallandatud oma töökohast ajalehes, otsustab Eva Niimand naasta kodusaarele, et välja selgitada, mis juhtus tegelikult rohkem kui 20 aasta tagasi kui surid üksteise järgi tema vanemad - politseinikust isa ning koduperenaisest ema ning milline on seos kõigel sellel kolme  kodukülas elanud tütarlapse saatusega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna.
Kuid naastes kodukülla Tuulegile, ei ole sealsed inimesed sugugi valmis Evat aitama, pigem välditakse temaga kõnelemist ja suhtutakse temasse isegi vaenulikult.
„Põhja-Saaremaal metsa serval tukub Tuulegi küla. Pindalalt polegi see nii pisike, aga maju on üsna hõredalt ja need on põldude vahele, jõekese kaldale ja metsa äärde hajutatud. [...].  Siinsed inimesed tavatsevad ohkida : „Meie kandis ei juhtu kunagi midagi“. See polnud nurin, vaid rahulolev tõdemus. Tuulegi polnud päris elutu. [...] Aga 21.juunil 1992 juhtus midagi päriselt. „Laske meil olla“ anub külanaine. „Rääkimine ei muuda enam midagi““.
Naine veenab saarele naasma ka noorema venna Andrease, et see teda toetaks. Kuigi vend saabub ja isegi püüab õde aidata, on tal liiga palju endaga tegemist ning Eva peab rakendama oma mõistust ja ajakirjaniku vaistu, et lahendust leida.
Kas tõesti nende vanas kodus kummitab ja seepärast külaelanikud seda paika kardavad või on asi hoopis milleski muus? Miks inimesed vaikivad?  Kas hirmust kummituse ees või oma  tumedate saladuste varjamiseks? Kui naine taipab, et miski pole nii nagu nagu näib, hakkab hoolikalt ehitatud fassaad  mõranema ning inimesed paljastavad oma tõelise mina. Ja kui mõned külaelanikud lõpuks suu avavad ning veel vanem vend Tom informatsiooniga, mida ta oli hoolikalt varjanud aastaid, ootamatult külla ilmub,  hakkab selguma ka tõde kaugete sündmuste kohta.
Ja nii leiab Eva lõpuks rahu oma hinges ja tunneb taas lähedust lapsepõlvekoduga.

„Kail on õigus, mõtles Eva. Kogu see lugu, mis oli äsja lõppenud, oli olnud ääretult keeruline. Õnnetundes seevastu ei olnud midagi keerulist. Õnn peitis end lihtsatest asjades, nagu lumepallisupp. Mis kõige tähtsam – ka selle juurde tagasi tulla oli lihtne“.

1. juuni 2016


Mees nimega Ove
Fredrik Backman
Tallinn : Tänapäev, 2016
„Kõikide meeste elus jõuab millalgi kätte hetk, kui nad otsustavad, millised mehed nendest saavad“
Ovest sai Ove, eriline tavaline mees.
Rootsi kirjanikul Fredrik Backmanil on õnnestunud teda portreteerida. Kui alustasin lugemist, tekkis mul tunne, et selliseid mehi olen Eestimaalgi kohanud: tõredaid, torisevaid, oma põhimõtetes kaljukindlalt veendunud mehi. Mida Ove mõtleb, seda ta ka ütleb...või jätab ütlemata.
Saame teada, mida kujutab endast tõsiselt oma naist leinav mees ja kuidas ihaldab ta lahkuda sellest maailmast, mis võttis talt esmalt armastatud naise ja seejärel töö. Enesetappu aga ei õnnestu kuidagi toime panna, sest teda segatakse alalõpmata. Vaikses korteriühistus juhtub ju kogu aeg asju, mis on naljakad, kurvad, masendavad ja vajavad Ove abistavat kätt. Kõike seda saadab autori humoorikas vahetekst, sest Ove on ise sealjuures üsna napisõnaline.
 Uued elanikud korteriühistus, eriti iraanlannast Parvaneh , toovad kaasa avatumat maailma ja muudavad ka leinava Ove maailma vastu huvi tundvaks, sest teda ümbritsevas maailmas peab valitsema kord ja õiglus, nende kahe asja eest võitleb ta kogu hingest.
 Ove maailmas on ainus õige automark SAAB ja sellele tahab ta eluajaks truuks jääda. Truuks jääb ta ka oma sõbrale Runele, keda ähvardab hooldekodusse paigutamine. Hoolimata sellest, et pikkadest aastatest, mis nad ühes majaühistus on elanud, on suur hulk kulunud riius olemiseks.

 Romaan on humoorikas ja nukker, kuid väga elujaatav, igati väärtuslik lugemiselamus suveõhtul.